Nokuga naine on saatus
Pinnavirvenduste plaanis pigem Lolita variatsioonidega seostuva blondi popkunstniku ja fotograafi ning antropoloogi Terje Toomistu Indoneesia-rännakute tulemusel sündinud „Wariazone” pole näiteks tehnilistest kriteeriumidest lähtudes küll ideaalne kino- või teledokk à la BBC, kuid naelutab end vaatama igal juhul. Kiwa plaanis võib seda vaadata kui nihet pinnavirvendustes. Süvakihid jäägu kunstikriitikutele.
Kunstsõnaga tähistatav waria (wanita, naine + pria, mees), mees-naiseks transseksuaal, on maailma suurima muslimikogukonnaga riigi kultuurimustrites tuntud nähtus. Waria’t kirjeldatakse kohalikus kontekstis sageli kui meheliku ja naiseliku kombinatsiooni, kolmandat sugu või mehe kehasse sündinud naise hinge. Traditsiooniliselt on soolise identiteedi variatsioone peetud paljudes Indoneesia kultuurides pühaks, kuid nüüdseks on waria’d kandunud õigusteta tsooni ühiskonna äärealal.
Tegijad lasevad asjaosalistel rääkida elust äärealal. Ekraanil on pigem rääkivad pead kui katteplaanid.
Asjaosalised ise on eri elualadelt ning otsest peategelast nende seas pole. Nende valik ulatub üle ühiskonna. Nagu kord ja kohus, antakse mitu vaatepunkti: nagu katsuksid pimedad igaüks ise kohast elevanti ja peaksid seda ei tea kelleks (ja pealtvaataja ei saa midagi aru, sest näeb elevanti esimest korda), lahkavad waria’de probleeme ülikooliõppejõud, arvamusliidrid, eri saatustega waria’d ühiskonna toiduahela kõigist lülidest.
On teemad, mis puudutavad waria’de elu kas sügavamalt või riivamisi. Inimene toimib ikkagi ühiskonnas ning waria’gi pole erand, olles seejuures ise siiski erandlik. On see waria erandlikkus õnn või õnnetus, kuid teema võib kokku tõmmata lausega, et inimesed suhtusid nendesse enamasti normaalselt, välja arvatud tihti oma pere.
Sotsiaalsete konstruktsioonide (moraal, religioon, heteronormatiivsus jne) jäikusest tuleneva häbimärgistamise tagajärjeks on sooidentiteedi mittetunnustamine, diskrimineerimine, piiratud töövõimalused, seksitööstus ja HIV/AIDS. Suurimat survet avaldavad waria’dele religioossed ringkonnad, kes on sildistanud nad patusteks. Aktivistide püüd avaliku tegevuse kaudu tolerantsi suurendada on paradoksaalselt sundinud waria’d vaikima. Seksuaalsuse üldsuse ette toomine on loonud äärmuslikele religioossetele gruppidele võimaluse „avaliku moraali kaitsmise” ning „sõnavabaduse” ettekäändel vägivaldselt rünnata.
Waria’de ebakindlusest annab ehk märku episood-jutukild prostituudist waria’ga, keda politseinikud vägistada ähvardasid, kui ta neile raha ei anna. Teisisõnu – lihtne manipuleerida. Filmitud prostituudid olid peamiselt kandis, kus tegutsesid riigile tähtsad inimesed, kellel polnud selle vastu midagi, kuna see hoidis paiga turvalisemana röövlite eest.
Kui waria’de fenomen ning sedapidi ka „Wariazone” nüüd hästi puust ja punaselt lahti seletada, siis Eestis on Angela Aak (ainsuses), Indoneesias aga waria’d (mitmuses) ning nad räägivad täpselt sama juttu, et looduse tahe on tugevam kui inimeste loodud sotsiaalsed konstruktsioonid. Vahe toob sisse kontekst. Räägime ikkagi pika ajalooga islamimaast.
Kahtlemata tekib filmi vaadates küsimus, kas nii lihtne ongi teha dokfilme, mida ETV reeglipäraselt õhtuti näitab? Vaidlusse või dokumentalistika telgitagustesse laskumata võib küsida vastu – mida me lihtsaks peame ja miks? Pole oluline. “Wariazone” pole vormilt päris teledokk, pildikeeles võib näha lükkeid, mida proff ehk praagiks põlgaks, kuid mida leplikuma silmapaariga kaasaskäiv siluva sõnavaraga suuvärk Kiwa kunstnikutaustaga seletaks. Nagu ka filmi linastumist kunstisaalis, mitte kino- ega teleekraanil.
Dokfilm
„Wariazone”
•• Autorid: Terje Toomistu, Kiwa
•• Linastub 26. juunini näitusel „Untold Stories” Tallinna kunstihoones
