Venemaal ilmunud arvustuste kohaselt on noort Issajevit mängiv Daniil Strahhov sarmikas ja mehelik. Tema mängumaneeris on nähtav kuulsa Stirlitzi-filmi „Seitseteist kevadist hetke” peategelase eeskuju. Sellise võluni, mille saavutas Stirlitzit mänginud Vjatšeslav Tihhonov, noor näitleja ei küüni, leiavad kriitikud.

Filmikriitika osutab üksmeelselt, et Daniil Strahhov on parem staar luuraja ossa kui Kromanovi filmis seda rolli mänginud Vladimir Ivašov. Seevastu oli Kromanovi filmi valgete peakangelane krahv Vorontsov (keda mängis Aleksandr Gaidanovski) kriitikute meelest igas mõttes ületamatu – patrioot ja tõeline aadlik. Uues telefilmis näidatakse teda aga Saksa luure armetu ja merkantiilse käsilasena.

Huvitav on see, et Kromanovi „Briljantidest proletariaadi diktatuurile” räägib meedia kui teosest, mida terve Venemaa publik enesestmõistetavalt teab.

Ajaloolane osutab vigadele

Väga huvitavalt kirjutab telefilmis pakutud ajalootõlgendusest Eestiski kirjastatud ajalooraamatute autor Boris Sokolov, kes näeb teoses tegijate flirti Vene praeguse võimuga. Sokolovi järgi püüab film pakkuda rahvale heade tšekistide koondkujusid. Ajaloolane imestab, et heas valguses on näidatud isegi ajaloolist tšekaa-meest Gleb Bokiid, kes määris Petrogradis käed küünarnukkideni verega ja sisustas oma päevi väljapressimisega.

Sokolov viitab stsenaariumi paljudele ajaloolistele näpukatele, milles võib näha muganemist praeguste meeleoludega. Näiteks tegutseb 1921. aasta Revelis (nii kutsutakse filmis Tallinna) Saksa luureresident Nolmar, kes on kurja intriigi põhi-käivitaja ja kelle pilli järgi tantsivad nii valged venelased kui ka Eesti salapolitsei. Mida tegelikult olla ei saanud.

Sokolov teeb ajaloolise õienduse filmi aluseks olnud Julian Semjonovi põnevusloo kohta. Nagu on vene ajaloolased Moskvas 1994. aastal ilmunud uurimuses „Punased konkistadoorid” kindlaks teinud, esines Moskva varakambrites tõepoolest riisumisi, ent nende taga polnud kuri krahv Vorontsov, vaid punane võimueliit. Nii näiteks anti väliskaubanduse rahvakomissari Leonid Krassini naisele 11 500 karaati teemante rahvakomissariaadi vajadusteks.

Tihhonovi mängitud Stirlitz elab Venemaal aga oma, kaadritagust elu. Hiljaaegu käis Vene meediast läbi uudis, et Tihhonovi tütar Anna kavatseb patentida Stirlitzi tegelaskuju. Hiljem laekus sellele täpsustus, et jutt pole siiski patendist, vaid Tihhonovi perekond on mures, et äri ja avalikkus kasutab Stirlitzi kuju nii sageli ja nii hoolimatult, et nende arvates peaks olema võimalik astuda mõnede maitsetute juhtumite vastu seaduse toel.

Noore Max Otto von Stirlitzi seiklused jätkuvad Vene televisioonis, telefilmil peaks tulema kokku 16 osa.

Stirlitz sai kuulsaks televisioonis

•• Vene põnevusjuttude autori Julian Semjonovi loomingust on suur osa pühendatud luurajale nimega Maksim Maksimovitš Issajev, kelle ajalooline prototüüp olevat keegi Vsevolod Vladimirov. Issajevi tsüklist on eriline osa teosel nimega „Seitseteist kevadist hetke”, millest vändati ülipopulaarne telefilm ja mille peategelane Issajev alias Stirlitz muutus NSV Liidus legendiks.

•• Filmi lavastas Tatjana Lioznova, kes kutsus Stirlitzi rolli Vjatšeslav Tihhonovi. Romaan ilmus aastal 1970 ja film anti Kesktelevisioonis eetrisse 1973.

•• Romaane Issajevist kirjutas Semjonov (kel oli isiklik luuretöö kogemus) kokku neliteist.