Noore klassiku mängumaad


samm kõrvale: Mall Nukke on astunud iidolite teemalt mängude maale

Armumängus ja iidolite tegemises pole reeglid nii paigas kui jalgpallis

Eha Komissarov on Mall Nukket (s 1964) nimetanud juba neo-popi klassikuks. Nii ruttu see klassikuks saamine siis juba käib. Taustaks on muidugi see, et Nukke ja ka Marko Mäetamm on juba veteranid Mari Sobolevi promotava seltskonna suhtes. Popi uus tulek algas tegelikult maailmakunstis pärast Andy Warholi surma 1987. aastal. Äkki tuli laviinina turule kirjandust Andy kohta, siis laienes buum teistelegi popiklassikutele, korraldati massiliselt retrospektiive, tõusid neo-popi tähed eesotsas Jeff Koonsiga. Meile jõudis lainetus 1990. aastate alguses, peab ütlema, et mitte eriti suure hilinemisega nagu varasematel aegadel. 1960. aastatel võttis ikka tükk aega, enne kui info läänest hakkas läbi tilkuma. Kogu maailmas loeti popi lõplikuks võiduks 1964. aasta Veneetsia biennaali, kus esimese ameeriklasena üldse pärjati Robert Rauschenberg. Mingeid märke popist või nagu Lapin seda nimetas liit-popist (s.t N. Liidus tehtud popist) ilmus SOUP69 rühmitusega.

Nüüd muidugi liigub teave märksa kiiremini. Mall Nukke on keskendunud peamiselt kohalikele ja välismaistele massikultuuri iidolitele. Seekordne näitus oleks nagu samm kõrvale: põhiteemaks on tal mängud (staari-, õnne-, südamete- ja usumängud). Muutunud on ka tehniline arsenal. KollaaÏi kõrval kasutab ta karborandumtrükki monotüüpial.

Wittgensteini perekond

Mis kõigepealt meenub, on loomulikult Wittgensteini mänguteooria ja ”perekondliku sarnasuse” mõiste. Kuidas defineerida mängu? Wittgenstein kirjutab: ”Mõelgem kõikidele tegevustele, mida me nimetame ”mängudeks”... Ära ütle, et ”seal peab olema midagi ühist või muidu ei saa neid mängudeks nimetada – parem vaata ja pane tähele, kas seal ülepea ühist on. Vaata näiteks lauamänge kogu nende mitmekesisuses. Ära jäta vahele ka kaardimänge – siin leiad palju ühist esimese grupi mängudega, aga mitmed tunnused langevad ühte, teised jälle kaovad. Kui läheme edasi pallimängude juurde, näeme neis palju ühist eelmistega, kuid palju sarnasusi läheb kaduma... Vaata osavus- ja õnnemänge ja mõtle, mis on vahet osavusel õnnel males ja tennises. Nüüd mõtle aga sellistele mängudele nagu ”Kes aias”.

Wittgenstein leiab, et mängud moodustavad ”kokkulangevuste ja ristumise keerulise võrgustiku”, mida saab defineerida mänguna ainult ”perekondliku sarnasuse” põhimõttel. Perekonnas on ka näiteks pojal ema ninajoon, tütrel suujoon, juuksed on hoopis vanaisa värvi jne.

Reeglid lõdvemaks

Nukke on omamoodi visualiseerinud Wittgensteini mänguteooria, võrreldes staarimänge, õnnemänge, usumänge ja mõtiskledes üldse mängureeglite üle. Kes oskab siis öelda, mis on mäng, kui isegi mängureeglid muutuvad üha konventsioonivabamaks. Muidugi pole näiteks armumängus ja isegi massikultuuri iidolite loomise mängus reeglid nii paigas kui jalgpallis, kus reeglite rikkumise eest sind võidakse lausa platsilt eemaldada.

Postmodernistlik aeg aga soosib siiski pigem mängureeglite avardajaid ja isegi rikkujaid kui neid, kes tahavad kehtestada mingeid jäiku reglemente.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare