Noored autorid kohtusid grüünes


Noored autorid kohtusid grüünes
----

Noored kirjanikud kogunesid nädalavahetusel Contra juurde Urvastesse, et kultuurselt aega veeta, õlut juua ja vutti taguda
Nii. Tartu Noorte Autorite Koondis on kollektiiv, mis ühendab suurt hulka eesti noori ja natuke vanemaid luuletajaid, prosaiste, näitekirjanikke, maalijaid ja muusikuid. Nimest hoolimata on koondise side Tartuga üsna tinglik ja kokkuleppeline – koondislaste juuri leiab peaaegu üle kogu Eesti.

Juba viis viimast aastat on Tartu NAK korraldanud igal suvel seminari, mis toimub kuskil Lõuna-Eestis looduses.

Üle-eelmisel aastal oldi näiteks Kauksi Ülle kodutalus ja eelmisel aastal Kütioru avalikus ateljees. Möödunud nädalavahetusel leidis luuletaja Contra kodutalus Urvastes aset tänavune NAK-i suveseminar.

Mida neil seminaridel tehakse? Eelkõige suheldakse. Sest olgugi Eesti tühiselt väike, näeb mõnigi naklane teist heal juhul aastas korra või kaks. Suheldakse, veedetakse kultuurselt aega, juuakse – kes õlut, kes midagi kangemat. Mõni ei joo ka üldse. Samas on seminari põhitelg ja selgroog ikkagi ettekandevoorud.

Loengutega alustati seekord varakult. Juba reedel, kui trobikond seminarilisi Urvaste kooli peatuses bussist väljus, võttis sealsamas kohe sõna Tartu humanitaar Valdo Valper, jutustades võru keeles bussisõidu ja võru kirjanduse sõbralikust suhtest. Neil, kes võru keelest aru said, tundus küll huvitav olevat. Kuigi kunstnik Albert Gulk arutas vahepeal valjuhäälselt, kui palju saab tühja õllepudeli eest Herne poes ja kui palju kuskil mujal.

Järgnes poeskäik. Siis seati sammud Contra kodutallu. Need, kes oskasid ja tahtsid ujuda, läksid paari kilomeetri taha järve äärde. Agaram tegevus algas alles hiljem, kui Contra tõi lagedale jalgpalli ja grupp huvilisi jagunes Saksamaaks ja Brasiiliaks. Lagedal aasal läks kohe lahti armutu võitlus. Saksamaa meeskonnas olid kirjanik Wimberg, luuletaja ja Eesti Instituudi juhataja Soomes Mika Keränen ning punkmuusik Toomas Kaljumaa (väravas), Brasiiliat esindasid luuletaja Veiko Märka, kunstnik Albert Gulk (väravas kordamööda Märkaga) ja NAK-i lähikondlane R. Lõbu.

Kujuteldav televaatajatest publik ei pidanud pettuma, mõ-lemad meeskonnad näitasid üles lahtist mängu, kus võimalusi oli mõlemal poolel. Äärmiselt tasavägises võitluses jäid normaalaja lõpuks tabloole viiginumbrid 5:5. Jättes vahele lisaaja ja Golden Goal’i, otsustati enne hämaruse tulekut mängu saatus penaltivooruga. Olgu mainitud, et mängu jooksul kehastus Brasiilia ümber Saksamaa 2-ks. Hiilgemängu tegid meeskondade väravavahid Gulk ja Kaljumaa. Siiski oli esimene sunnitud alla vanduma Saksamaa 1 mängijate pealelöökidele. Tulemuseks 6:5 Saksamaa 1 kasuks.

Ööpimeduse katte all saabus Kauksi Ülle, võttes kohe üles ka lauluotsa. Pärast Ülle eestveetud regilõõritusi tõmbas lõõtsa vallale Contra isa. Äraütlemata kauniste kõlasid hämaruses laulud “Grand Marino” ja “Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub...”.

Luuletaja ja lastekirjaniku Olavi Ruitlase Fordis istusid autoomanik ise, Aapo Ilves ning luuletaja ja progerokk-pundi Claire’s Birthday rütmikitarrist Jaan Pehk. Albert Gulk ronis autokatusele ja Ruitlane pahandas: no mida sa ronid seal, pärast p...jäljed katuses ja osta kolm kilo pahtlit!

Laupäevased loengud algasid Berk Vaheriga, kes otsis Ervin Õunapuu romaanidest korduvaid kujundeid. Seejärel hõivas püüne Veiko Märka, kes eesti esimese huumoriantoloogia koostajana andis ülevaate eesti huumori arengutest Läti Henrikust tänapäevani.

Pärast pikka ja põhjalikku lõunapausi jätkus üritus tugevalt väljapeetud jalgpalliteemaga. Esmalt rääkis Wimberg jalgpallist ja üldse spordist lastekirjanduses, kuulajate südameid võitis Ralf Parve vutiluuletuse hoogne esitus. Teemat jätkas Keränen, kutsudes kuulajaid üles koguma jalgpalliainelisi vanasõnu ja ütlemisi, tuues ise neist ka ohtralt näiteid: Prantsusmaa sõimab Senegali, ühed mustad mõlemad; rääkimine – hõbe, mängimine – kuld; oled sa kaitsja või kelgunöör?; väravavahil on suured silmad, jne.

Loe veel

Contra kõneles ühest oma lemmikraamatust – Eduard Bassi “Klapzuba meeskonnast”, kus ühe isa 11 poega jalgpallikoondise moodustavad ja lõpuks MM-tiitli võidavad. Elavalt arutles kaasa publik. Contra isa kutsus kõiki üles jalgpalli reformima: milleks on vaja kahte väravat ja kogu aeg üle platsi joosta, kui võiks leppida üheainsa väravaga, mis asuks keset platsi? Nii lööks üks meeskond sellele peale ühelt, teine teiselt poolt.

Loengute vahekõllideks kõõ-rutasid Aapo Ilves ja Jaan Pehk mitu korda järjest ja suure sisseelamisega fraasi “rügav kaimunuudel”.

Hasso Krull on esineja, kelle jutt ärgitab sekka lööma isegi piksejumal Thori-Taara. Nii juhtus eelmisel aastal Kütiorus ja ka seekord Urvastes. Õnneks sadu peagi lõppes, vastupidiselt Krulli loengule. Ja hea oligi. Krull jutustas pikalt ja põnevalt nn tricksteri kujust indiaanlaste müütides ja pärimustes. Trickster on pooljumalik tegelane, kelle ettevõtmised ulatuvad maailma loomisega seonduvast kõikvõimalike norme ja tabusid trotsivate vempude viskamiseni. Krull otsis tricksteri analooge ka eesti kirjanduses, pakkudes välja kavala rebase, rehepapi ja Kalevipoja kujusid.

Indiaanlaste pärimustest läks kunstnik Peeter Laurits üle Austraalia aborigeenide kunstile, rõhuga suuresti illustratiivsel materjalil. Vahepeal küsis Märka esinejalt: “Kuule, miks sul kõrvadest karvad kasvavad?” – “Et sind paremini kuulda,” vastas too häirimatult.

Laupäeva õhtu saatis öösse Aapo Ilvese ja Jaan Pehki ühiskontsert kitarril ja häälepaeltel. Esitusele tulid peamiselt laulud eesti, soome ja vene mahepunk-bändide (Mõra, Leevi And The Leavings, Kino jt) repertuaarist.

Laua taga, kitarr käes, istuv Aapo Ilves tundus pimeduses justkui mõni tegelane Ants Viidalepa illustratsioonidelt Aleksei Tolstoi “Kuldvõtmekeses”. Kuulajate kõrvu paitasid blatnoilikult eluängised read, nagu: seljas viimasepeal tagi, jalas vinge toss. Mitte keegi enam mulle ei või öelda tross, ja kes sõna võtab, see tohib minna...

Või: Ei adu, halligi ei adu. Kes kodus, ei ole mõistust kodus. Päev otsa, venitan kummi otsa. Ning saamas õhtuti käin bussijaamas, uuuu... molli saamas. Oo-oo-len jobu, olen job-huu-uu...

Pärast jätkasid kitarril oma ja teiste loomingu ettekandmist juba Valdo Valper ja kirjanik- võruaktivist Jan Rahman, veelgi hiljem punkpoetess Merca.

Pühapäev algas taas jalgpalliga! Saanud muuhulgas innustust eelmisel päeval jutuks tulnud “Vanake Hottabõt‰ist”, jooksid väljakule võistkonnad Seib (Contra, Wimberg, Albert Gulk, Märka ja väike Niilo) ja Meisel (Keränen, kirjanik Mehis Heinsaar, Toomas Kaljumaa ja luuletaja Pöörane Hirv).

Mäng tuli jällegi ülipõnev ja -võitluslik. Suurepärast taset näitas Meisli ründeliin Keränen–Heinsaar, palju vajalikku musta tööd tegi oma meeskonna heaks keskväljal Seibi libero Contra. Noore vutitalendina näitas ennast Kauksi Ülle poeg Niilo, kes tekitas vastase värava all nii mõnegi ohtliku olukorra.

Taas tuleb kiita väravavahtide (Kaljumaa ja Gulk) tööd. Mäng lõppes Meisli võiduga 4:2, mõlemad Seibi väravad lõi Wimberg. Seibil avanes mängu jooksul küll järjest mitu võimalust rohkemategi väravate jaoks, kuid Meisli väravavaht seisis oma ülesannete kõrgusel. Teisel poolajal peatas väravavahiga üks-üks olukorda sattunud Wimbergi läbijooksu Kaljumaa kindel väljatulek, mitmel korral põrkas väravalöök posti. Väravaks jäid realiseerimata ka paljud Contra suurepärased tsenderdused karistusalasse.

Pärast jalgpalli alustati pühapäevaste loengutega. Ilves rääkis abstraktse kunsti ja jazz-muusika kaanonite kasutami-sest kirjanduse loomisel, minnes sujuvalt üle laulu “Sauna taga tiigi ääres” sõnade autori Hermann Julius Schmalzi isiku ja loomingu tutvustamisele. Tartlaste kultusväljaande Sitatorn toimetajad Leo Luks ja Valdo Valper andsid ülevaate teemal “Sitt Oskar Lutsu loomingus”. Roheliste juustega Niina pajatas punkluulest ja punk-klassik Merca soome bändi Leevi And The Leavings lüürikast.

Kolme päeva jooksul külastas seminari kinnitamata andmetel ligi 50 naklast, NAK-i lähikondlast või muidu huvilist. Raske öelda, milliseid mõtteid, tundmusi ja meeleolusid see kooskäimine kellessegi ladestas. Kuid suure tõenäosusega on just NAK-i tegevus, kaasa arvatud suveseminarid, üks neid tegureid, mis 50 või 150 aasta pärast eesti filoloogia tudengitele tänase kirjanduse õitsengust ja pulbitsemisest joovastavat, aegadetaguselt hullutavat kaemuspilti manab! Nagu meile Noor-Eesti, Siuru või Arbujad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare