Noored kunstnikud otsivad oma kohta
Näituse pealkiri sisaldab liidet „Eesti versioon” seepärast, et mullu toimus samanimeline näitus Sloveenias Ljubljanas. Nüüd otsustasid kunstnikud oma töid veidi kohandatult näidata ka kodus.
Ajal, kui kunstiturg on pea olematu, kuid kunstikõrgkoolid toodavad endiselt noori kunstnikke, on paljudel tegemist ellujäämisega. Vahel tundub mulle lausa kuritegelikuna produtseerida üha uusi kunstnikke. Lõpetanud kooli, pole enam kellegi asi, mis neist edasi saab. Vedanud on neil, kellel on vähegi rakenduslikum kunstikõrgharidus – olgu nad siis restauraatorid või arvutispetsialistid.
Näitus keskendub ka põhi-mõttelisematele küsimustele: mis on kunstniku vastutus, kas osutada, viidata, tõlgendada? Vastutusega tegeles oma ettekandes Krõõt Juurak, kes arutles muu hulgas kunstihariduse ja elukestva õppe teemadel. On ka selline meetod nagu „klõpsukoolitus”. Tänapäeva kunstis, mis on sageli arvutikeskne, tuleb vaatajale selgeks teha, mis nuppe klõpsutada. Ott Pilipenko „Vaikeluga” on vähemalt lihtne – tuleb kabenupp lahti keerata ja multifilmi vaadata.
Kuid näitusel on mõtlemisai-net veelgi. Anna Škodenko video „Tõlgenduste kurbmäng” näitab, et kunsti artikuleerimisega, mis oligi Ljubljana sümpoosioni keskne teema, ja kunstikommunikatsiooniga pole kõik korras. Kunstniku ja kriitiku, kunstniku ja publiku suhtlemises on tõrkeid, millest kõneleb ka Johnson ja Johnsoni töö „Ebaõnnestunud artikulatsioonid”. Kunstnik või vaataja ei suuda suhestuda isegi klassikaga ja viskab end näitusesaalis lihtsalt pikali maha.
Vastuseta küsimused
Marge Monko fotoseerias „Kunsti karjused” näeme, kuidas kunstnik kätleb saalivalvuritega. Tegelikult võiksid nad olla ka „kunsti kerjused”, kuna töös on otsene vihje, et kunstnikud on sama vaesed kui saalivalvurid. Viimati mainitud on meil enamasti vanemad naised, kuid mujal maailmas tugevad mundris noored mehed.
Kõik käsitletavad teemad on ammu tuttavad, kuid iga uus põlvkond tahab neid uuesti mõtestada. Olukord oli eriti dramaatiline 1990. aastate algul: kui kunstimudel muutus, muutus ka kunstiliikide senine hierarhia, muutusid kunsti rahastamise viisid, kasvas kuraatorite tähtsus ja lõpuks muutus kunstniku roll ühiskonnas. „Doings or Not” hoiab kõiki neid teemasid üleval ja ehk kunagi tulevad küsimustele ka vastused.
