Noorteromaani tegelaste maailm on lohutu
Umbkaudu kolme aasta jooksul flirdivad tegelased surmaga ja püüavad salaja loota parimat, paraku edutult. „Enesetapjate” karakterid avanevad esialgu ladusalt. Tegelaste kirjeldustes on konkreetsust, värvi ja mõnusaid võrdlusi. Ent mida edasi, seda harvemaks need avanemised jäävad ja võimust võtavad monoloogid ja filosofeerimine. Alul sümpaatsete ja õnnetute noorte kurbuse romantiseerimisele keeratakse vint peale ja nad nüristuvad. Tegelased ehitavad enda ja maailma vahele lõputult seinu ning nendivad seepeale, et kõik ümbritsev on inetu ja hall. Viimase kolmandiku sisemonoloogid igatsevad juba toimetaja žiletti. Ent vahepeal värskendab kogu kompotti mäng soolise ambivalentsuse ja ebatraditsiooniliste soorollide temaatikaga. See liin muudab raamatu uudsemaks, huvitavamaks ja erilisemaks, kui tavapärasest noorteromaanist oodata võiks.
Romantismiaja piinatud, kõhnad ja haiged tegelased võetakse külma käes riidest lahti. Kõigepealt riivitakse toiduriiviga aeglaselt maha nahk ja lõpuks ka mõistus. Jääb mulje, et alguses, selles ammuses ja eepilises alguses, ei olnud keegi neist „katki”. Aga siis tuli teiste inimeste kurjus, lõhkus lapsed ära ja nad ei oska enam tahtagi terveks muutuda. Erandiks on Harald, kes otsib piiritu süvenemisega lahendust, soovides medikamentidest selgemat maailmanägemust. Kuid Haraldi otsingute tulemuste põhjal tundub, nagu tahaks autor öelda, et mõtet polegi. Et õnn ei olegi kõigi jaoks mõeldud ja tõeliselt sügava siseeluga inimeste jaoks ei ole ülim autasu masenduse seljatamise eest mitte õnn ja rahulolu, vaid surm. Ja ei mingit reinkarnatsiooni ega enesetapjate paradiisi. Vist ainsal korral, kui teoses kirjeldatakse pikemalt elurõõmu, tembeldatakse see pealiskaudseks näitlemiseks, hedonismiks, mis pole püüdlemist väärt. „Enesetapjate” ärapiinatud olek oleks justkui õnnistus.
Segane õppetund
Allakirjutanu, kes ei ole nõus seda elunägemust omaks võtma, ei saa selle kõige tõttu Rohelennu teksti täielikult nautida. Mida autor nimetab iseendale kaasa tundmiseks, tundub olevat ausam nimetada enesehaletsuseks, millega kaasneb põhjendamatu eneseimetlus. Rohelend käib küll välja idee, et kogu maailmavalu on üks suur õppetund, ent arusaamatuks jääb õppetunni eesmärk.
