Nooruslik entusiasm lööb lahtise käega vastu põske

 (1)

Teatri NO99 kammersaalis etenduv tantsulavastus „Kuus reisijat” lööb kõige enam noorte tantsijate teha tahtmise ja innuga. Tagasi ei hoita, endast antakse kõik, ja veel naudinguga, mida on tunda ka saalis.

 Alissa Shnaideri ja Jaak Printsi liikuma pandud näitlejate-tantsijate puhul on täpsemalt tegu puhta nooruse entusiasmiga. NO99 kammersaali laval on põhimõtteliselt keskkooliõpilased, kes on hakkamist täis ja annavad endast kõik.

Omamoodi rahvaste paabel, rahvusvaheline lennujaam on igasuguste suhtlusolukordade kujutamiseks väga hea valik. „Kuue reisija” tegelased on edasi lükatud lende ootavad inimesed ning lennujaama töötaja. Vaataja tunneb ära isegi läbielatud olukorrad: ärritavalt trügivad inimesed check-in’i järjekorras, linnalegendid kohvrite loopimise kohta, igavus ja nõutus lendu oodates, kinnise ruumi äng, täiesti võõrad inimesed eri riikidest koos, suhtlemisbarjäärid.

Ilmselgelt on eri rahvustest inimeste suhtlust, nende kaklusi ja leppimisi lavastades mõeldud ka ühiskondlikule olukorrale laiemalt. Arvestades muulaste ja eestlaste suhet meie riigis ning kas või lavastajate endi eri rahvust, saab lavastust kasutada kui omamoodi tõlgendust kahe põhilise rahvuse suhtlusest.

Siin on kaklusi, leppimisi, koostööd, rahvuslikku omapära, kirge ja armastust. Ikka üsna hüplikult ning intensiivselt. Nagu on öeldud lavastuse tutvustuseski, on inimesed kitsalt koos ning kuidagi tuleb koos eksisteerida. Lahendusi ei pakuta, kuid mõnikord võib ka peegelpildi nägemine teatud selguse ja mõistmiseni viia. Lihtsalt neid peegleid on meil juba päris mitu.

Sama omadussõnaga – intensiivne – saab iseloomustada ka tüdrukute esitust. See on nii reaalne ja hoogne, et kindlasti avastavad etenduse järel kõik neist endal sinikaid või hambajälgi. Mitte et noored tüdrukud julmad oleks, vaid nad võtavad asja nii hingega (ja see on publikule ka hästi näha), et panevad saali (või noh, vähemalt minu) nende tööd kõrgemalt hindama.

Poisid jäävad kahjuks natuke taustale (kuigi ka nemad oskavad „kes lööb, see armastab” põhimõtte järgi tüdrukutega julmad olla – puhtalt tantsuliselt, loomulikult) ning tantsus alati efektselt mõjuvad meeste kaklusstseenid jäävad naiste kanda.

Koreograafias on selgelt näha Alissa Shnaideri käekirja. Kui alguses ei kõneta tantsijad üksteist väga (ka päriselus on algus ju natuke rabe), siis hiljem muutuvad duetid kontaktsemaks. Nagu varem mainitud – lausa ohtlikult.

Võib-olla on selles viimases mängus hoopis Jaak Printsi kätt.

Saša Pepeljajevi käe all tantsinud Shnaideri koreograafia on arvatavasti laiendanud ka noorte piire, kuid ei ole neilt nõudnud päris võimatut. Ning noored teevad tantsides eeskujulikku tööd.

Hägusad piirid

Kahjuks jääb kõige nõrgemaks kõige kindlameelsemalt rõhutatud märk: piiride loomine, piiride tekkimine, piiride olemasolu, olgu piirid millised tahes. Märki küll rõhutatakse, kuid see ei kanna endas laiemat tähendust.

See, et reisijaid on just kuus, on üsna tinglik. Ühel poisil on tänamatu ülesanne kogu lavastuse vältel piire luua, kehtestada ja rõhutada – valge teibiga. Vaid korraks saab ta tantsima, et teisi poisse tõsta. Tol hetkel ongi kuus. Reisijat.

Esietendus

„Kuus reisijat”

NO80,5 Tantsuetendus

•• Idee ja lavastus: Alissa Shnaider ja Jaak Prints

•• Laval: Ketter Habakukk, Rea Lest, Kerttu Veske, Ivar Murd, Simeoni Sundja, Jürgen Klemm nukuteatri noortestuudiost

•• Esietendus 28. märtsil, eelnevalt lühemas versioonis mullu detsembris

•• Järgmised etendused 9. ja 13. aprillil teatri NO99 kammersaalis