NOP: kui seda nime ees ei oleks

Potentsiaali hiljuti Kadrioru veerel Köleri tänava kõige esimeses ja auväärsemas majas avatud NOP-i delikohvikul ja pisikesel poel on, selles ei saa hetkekski kahelda.

Komando ei mallanud oodata ja läks kohale juba teisel avamisnädalal, kui pakuti vaid lõunasööki, poeriiulid ootasid täidet ning lampide kõrval oli laes sama palju lahtiseid juhtmeid. Nüüdseks on maja avatud hommikul kaheksast õhtul kaheksani ning ei saa välistada aja pikenemist valgetesse öödessegi.

Sõbralik pererahvas on kena ja abivalmis, kuid veidi kohmetu nagu ootamatult pittu sattunud näitsik ikka. Juhtus, et ettekandja pidi tšeki leidmiseks leti taga prügikasti sukelduma või seisis nõutul näol toidutaldrikud käes keset saali. Komando sai teada, et ahjusoe leib on kohapeal järelküpsetatud, kuid seda, kas plaanitakse ka ise saia teha, ei saanud me ka kolmanda küsimise peale selgeks.

Leiba, muide, kulub palju, sest värsked pestod ja hummused (35 krooni kausike) viivad keele alla. Menüüs on paar suppi, mõni praad ja munaroad. Lihtsad ja selged on ka maitsed. Porgandi-ingverisupp (45 krooni) on meeldiva konsistentsiga, kuid ingveri maitset on oodatust hulka vähem. Nii kõrvitsarisotos (80 krooni), praetud tursas aedviljadega (115 krooni) kui ka lambapajas (105 krooni) on kõikide osiste maitsed tunda, pole ühtegi aedvilja surnuks töödeldud ja – mis Komandole eriti meeldib – liiga soolatud. Kala ülepraadimise koha pealt võiks ju viriseda, aga loodame, et see saab ajapikku paika.

Toit tuleb otse pannilt, kuid see tähendab, et mitu käiku võib kuhjuda lauanurgale. Portsjonid on mõistlikult väiksed ning ka naiskomandolased mahutavad supi-prae ja väikse magustoidu ilusasti ära.

Ümbruskonna lemmik

Teisel külastusel mulje ei muutu. Hommikune praemuna peekoni ja röstitud kartuliga (45 krooni) on selle raha eest väga väärikas, rohelisega kaunistatud ja mõnus. Küll aga on pool tundi pärast uste avamist esmaspäeva hommikul keeruline midagi tellida, sest köök sätib end alles tööle.

Ei ole midagi, mis korda ei saaks, selleks on küll lootust. See, mis teeb ühest kohvikust ümbruskonna lemmiku, on täiesti olemas. Patt oleks kurta toidu kvaliteedi ja hinna üle, hele interjöör rõõmustab meelt ning laste- ja peresõbralikkuse eest peab koht saama viie kahe plussiga; nurgas on isegi tilluke lastelaud.

Aga oleks ta nimi “Köleri tänava pood ja delikohvik”, oleks võimalik põhjendada plasttopse (olevat küll biolagunevad), IKEA mööblit ja mitme orgaaniliseks sertifitseerimata suurkorporatsiooni tooteid kõrvuti ökotalu omadega piimariiulil.