Kindlasti on „Seitsme maailma” puhul mõttetu vaielda, kui palju on siin tegu reisikirjelduse ja kui palju fiktsiooniga. Reisikirjandus implitseerib endas a priori fiktsiooni, see on paratamatu kohalolek. Dokumentaalsus on praegu trend nii filmis kui ka kujutavas kunstis, reaalsuse vahendamise huvides taandatakse autor, sest puhastatud reaalsus ise on tontlikum, kui subjektiivne kunst seda iseenda karikatuuriks muutumata suudaks. Ja objektiivsuse taotlus on nagunii alati subjektiivne. Selle kohta, miks eelistada etnograafilistele uurimustele liigendamatuid, tegevuse, maailma mõtestamise ja loomingu seisukohalt ühtseid raamatuid, pigem kestva eksperimendi protokolle kui pühendunud aruandeid, on Deleuze ja Guattari toonud näiteks Castaneda. Kuigi Castaneda dekonstrueerijad on Mexico ülikooli raamatukogu arhiivide abil mõnuga paljastanud, et kuupäevadel, millal ta oma päevikuformaadis raamatutes väidetavalt indiaanlaste juures peyote-rituaalil viibib, on ta tegelikult hoopis selleteemalist kirjandust laenutanud.   

1960–1970-ndatel, kui popkultuuri võimendatud huvi oriendi, Ameerika põlisrahvaste kultuuride, etnobotaanika jms vastu oli haripunktis, jäi teadusele kadunuks nii mõnigi antropoloog, sest pintsettidest ja mikroskoobist ei piisanud, need kultuurid asusid üksteisest juba fataalselt kaugel. Olukord, kus dialoog on juba võimatu, nagu seda suurepäraselt illustreeris ka hiljaaegu PÖFF-il linastunud Jessica Woodworthi ja Peter Broosensi „Altiplano”. Eri kultuuri elab sisse ainult siis, kui eksisteerib iha totaalse osaluse ja seeläbi enda kaotamise järele. Pikitud lääne kultuuri vaimse kriisiga, jõuab lahendus ka selle raamatu näitel välja olukorda, kus kultuuride ja riikidevahelise dialoogi võimetuse kompenseerivad isiklikud suhted ja risoomsed alternatiivsed võrgustikud.

Kas ei kõnele aga minategelased eelkõige oma kultuuri nimel, kus on toimunud pöördumatu mälukaotus ja vaba maailma piiramise efekt – tahtmatus väljapoole vaadata? On üllatav lugeda, kuidas ülikoolis naerab terve etnoloogia auditoorium koos õppejõuga väite peale, et taimed kõnelevad šamaanidega, kui isegi eesti keeles on olemas  peaaegu kõik Castaneda ja tema õpilaste teosed, rääkimata muust nii meelelahutuslikumast kui ka teaduskirjandusest. Radikaalsest konformismist mürgitatud ajud või ignorantne miinusempaatia?

Sissevaade hipikultuuri

SSeitse maailma” algab kahe turisti paljaksröövimisega Peruus, ent ootamatult jõmmturismi, materialistliku maa­ilmakäsitluse ja tarbimisdepressiooni niigi mädanenud oksalt alla lennanud eesti preilide õnnetusest saab nende õnn. Šamaanlikku leksikat kasutades – nende maailm on peatunud. Naiivne lähteasend mängib autoritele kontrastivõttena kätte kirjandusliku veenvuse trumbi – siiral pilgul maailma avastamine oma ehtsuses kahtlema ei pane. Ja peagi kasvab rokkivast reisist välja rokkiv ja kaasakiskuv tekst, mis viib lugejad endaga hullumeelsele paadireisile mööda Amazonast ning džunglisse Gerald Durrelli väärilises situatsioonikoomikas à la „Olin täiesti unustanud piraajad, kes vee all liha jahtisid, kuni keegi mind sõrmest hammustas” (lk 147) või „Suutsin nägupidi ära tunda vaid ahvipärdiku, kes Alvaro juustesse takerdus” (lk 148).

Eesti kirjanduses on vähe näiteid osalusel/kogemusel põ­hinevast sissevaatest esoteerilisse hipi-underground’i. Kevadel ilmunud Vladimir Wiedemanni „Maagide kool” ja mõned Juhan Habichti novellid meenuvad üksikute kaktustena lumeväljas. „Seitsme maailma” panus sellesse tühikusse räägib alul kultuuride piiril toimunud kokkupõrke ohvritest, valge mehe tulijoogi abil käsitöölisteks mandunud hipidest, ent edasise reisi jooksul kohtutakse üha rohkem ellujäänutega, üsnagi friikide tegelastega. Muidugi kaasnevad selle kõigega mõttekäigud valikute ja vabaduse piiridest ning kategooriatest, mis on aktuaalsed tänapäevalgi. Hipide subkultuur on kolinud tsivilisatsiooni eest kaugele Andidesse.

Finaalis omandab raamat suisa „Stepihundi” Maagilise Teatri mõõtmed. Klaaspärlimäng, molekulaarne mikrotaju ja culture jamming segatuna võlutaimede ning füto- ja füsiosemioosiga muutuvad psühhedeelseks süm­fooniaks, mis ämbiendina end mustritest lahti kerib ja siis lõp­matuse poole haihtub.

Berit Renser ja

Terje Toomistu

Seitse maailma

Petrone Print