Otse öeldes – üles on kirjutatud ühe prostituudi lugu. Soojusega ning mõistmisega, et inimese elu võib kujuneda hoopis teistsuguseks, kui loodetud. Loomulikult ei puudu vägivald, õnnetused, surmad, aga kangelanna jääb ikka sümpaatseks, ei virise ega süüdista.

Natuke naiivne on see kõik: respekt naise vastu, kes annab ära oma esiklapse, ei leia pikki aastaid mujal kui bordellides tööd, on justkui liiga suur. Prostituut küll, aga muidu on väga tubli!

Pehmelt öeldes seebiooper

Kui esikromaan üllatas avameelse homomaailma kujutamisega ja meeste elu- ning mõttelaad tundus usutav, siis nii Nora kui ka tema bordellides ja tänavatel töötavad sõbrannad mõjuvad lausa ebareaalselt – toredad, sõbralikud ja ausad naised. Olen lugenud prostituutide autentseid päevikuid, kust vaatab vastu hoopis teistsugune maailm. Vägisi jääb mulje, et autor ikka ainest väga hästi ei tunne ja usaldab minategelase meenutusi. Aga kes siis mälestustes parem ja ilusam poleks?

Esikromaan andis tõesti aimu ka Hispaania ajaloost, „Noras” on seda pigem põgusalt puudutatud. Rahva elu on alati raske ja tööpuudus vaatab praegugi igalt poolt vastu.

Kuid siiski on omamoodi sümpaatne, et mees kirjutab suure kaasaelamisega „langenud naisest” ja tahab teda mõista. Selle lihtsa loo oleks aga lugeja jaoks võinud rohkem elama panna, et see kaasa mõtlema ja arutlema sunniks. Nora on küll sümpaatne, kuid kõik, mis temaga juhtub, on pehmelt öeldes seebiooperlik.

Beltráni tugev külg on kahtlemata kirjeldusoskus. Lugedes vaataksid nagu filmi – pilt jookseb silme ees. Ja nendele, kellele pakub mõnu haaravat (elu)lugu nautida, kelle süda on kaastundele avatud ja hing ihkab imepärast maailma, peaks raamat meeldima.

„Nora”

Jan Beltrán

Tallinn 2010