Normani üllatavalt malbe sambafilm
Esiteks tuleks hajutada eelarvamusi seoses Eestit Venezia biennaalil „Kuldsõduriga” esindanud Kristina Normani esimese dokfilmiga, eriti kuna ka allakirjutanu ise end neist alguses mõjutada lasi. Nimelt napib Vabadussõja võidusamba ehitamisloost rääkivas filmis „Et meeldiks kõigile” seda teravust, mida võis tajuda treileris. Ent see ei tähenda ka, et Norman oleks „kunstiüldsusele” selja pööranud ja tegeleks tõsimeeli samba rehabiliteerimisega. Vana hea „kes pole meie poolt, on meie vastu” lihtsalt ei toimi, sest autor tundub olevat kõigi poolt, keda ta portreteerib. Muidugi, mõned tegelased, eriti kõnesid pidavad poliitikud mõjuvad naeruväärsena, aga ega dokfilm peagi reaalsust ilustama.
Pealegi ei jäta „abstraktseid kujundeid” ihkavaid kunstnikke manav Tõnis Lukas oma rusikasse pigistatud kätega filmis põrmugi tobedamat muljet kui näiteks Hanno Soans, kes arvab, et koletu samba pärast on Eesti maine välismaal igaveseks rikutud. Viimase väliskajastusena meenub hoopis lugu Soome turistidest, kes arvasid mõõga kohal rippuva E-tähe põhjal, et tegu on stiilse ausambaga eurorahale. Neile, kes on harjunud samba üle ironiseerima, on see film sallivuse õppetunniks. Peategelased, noored insenerid Rainer Sternfeld ja Andri Laidre äratavad oma hoolsa, ehkki üdini tehnokraatliku suhtumisega tahes-tahtmata poolehoidu ning nagu filmist näha, oleks lõpplahendus ilma nende sirgeselgsuseta võinud oluliselt koledam välja kukkuda. Kui üks klaasliistak risti küljest maha pudeneb, on meestel mõttest, et keegi võinuks viga saada, peaaegu nutt kurgus.
Lugu on lünklik
Kahtlemata, algusstseen monumendi avamispeost, kus Toomas Hendrik hõiskab pavlovlikke lühifraase (näitelause: „Eesti!”) ja rahvas vastuseks juubeldab, toob suule iroonilise muige. Metalltarade vahele surutud Vabaduse väljak ei anna Nürnbergi mõõtu välja ja Ilves pole mingi Hitler, massiüritused lihtsalt ei mõju eestlaste esituses veenvalt. Ometi läheb neile see klaasist rist nii väga korda, seda on näha. Jänese ja Ilvese üle on alati kerge naerda, aga alatu oleks naeruvääristada Jüri Arrakut, kes insenerid oma vaimseteks õpilasteks võtab. On asju, mida pole lihtsalt sünnis teha, nagu pole lihtsalt võimalik öelda äsja ordeni saanud vanale sõjamehele, et iseseisva Eesti kaitseministeeriumis ei tohi kätt natsitervituseks tõsta (sellise käeviipega stseen on filmis tõesti olemas). Seda ma sallivuse all silmas peangi.
Et Norman on võtnud tõsiselt eesmärgiks sambasaaga ümber jutustada – näiteks välismaalasele, kes sellest midagi ei tea –, tuleb teda kritiseerida hoopis muul põhjusel kui teravuse puudumises. Lugu on nimelt lünklik. Filmi põhjal võiks näiteks arvata, et väljaku alt leitud vanaaegsed müürid lõhutigi maha, samuti jääb üsna häguseks klaasifirma Sans Souci õnnestumiste ja praakide lugu. Praegusest olukorrast jääb kokkuvõttes nutusem mulje, kui asi väärt – viimaste uudiste järgi põleb rist üsna kenasti, ent olgu, seda režissöör muidugi ette teada ei saanud. Samal ajal on film liiga pikk – kõikvõimalike kõnede ja pidude stseene oleks saanud julgemalt lõigata, midagi põnevat neis ju ei juhtu. Ja tõlke kallal norides: „kargus” ei ole inglise keeli „hardness”, vaid pigem „crispness” või isegi „serenity”. Ent kordan protokolli tarbeks uuesti: nende puuduste põhjus pole Normani pahatahtlikkuses, pigem lihtsalt esimese vasika mõnetises aia taha minekus.
Mis puudutab seda, et eriti filmi esimeses pooles panevad tegelaste öeldud mõtted publiku kihistama, siis päris inimesed jätavadki natuke naljaka mulje, eriti kui nad toimekalt mingi aate nimel siblivad. Tahaks loota, et ka sambaentusiastid siin tagantjärele midagi naljakat näevad, lõppude lõpuks nemad ju võitsid ja tigetsemiseks põhjust nagu pole. Ainsana jätab tõesti vastiku mulje stseen, kus keegi noor naine risti pihta sülitab. Huvitav, kuidas teda iseenda üle naerma saaks panna?
