Nostalgiline popkunst uues Tartu galeriis

Jaanuari algul avati Tartus Küütri tänavas uus galerii – Y. Järjekorras teiseks väljapanekuks haaras näitusepaiga enda valdusesse loominguline kollektiiv, kes avalikkusele on tuntud kui eksperimentaalne rokkansambel Luarvik Luarvik.

Näitus kannab pealkirja “Ma olen tsitaat” ning sisaldab laiahaardelist valikut eripalgelistest taiestest, mida kuraatorid Margus Kiis ja Kiwa nimetavad mikromakro origamiks (jaapani keelest pärit origami tähendab paberivoltimise kunsti).

Heliloominguga tegeldes kokku juhtunud visuaalkunstnikel varem ühisnäitusi toimunud pole. Kuraator Margus Kiis: “Kiwa, Mihkel Kleisi ja Andres Lõod ühendab huvi popkultuuri (sõna)mängude ja -sünteeside, keemia, elektroonika, steriilsuse, 1980. aastate esteetika ning eriti kultusfilmis “Hukkunud Alpinisti hotell” sisalduvate rohkem-vähem varjatud märkide ja sõnumite vastu.” Filmi atmosfäär, mille kujundamisel mängis olulist osa Sven Grünbergi helilooming, on oma hirmutava ulmelisuse ja tabamatusega terveid generatsioone lummanud. Noorkunstnikud ekspluateerivad mõjutusi alateadvuse tasandil. Igatahes on vendade Strugatskite ulmeromaani ”Hukkunud Alpinisti hotell” ekraniseeringust laenatud ambivalente persoon Luarvik Luarvik koosluse mõtteline ühendaja.

Kunstniku ja kuraatori kaksikrollis esinev Kiwa ei vaja suuremat tutvustamist. Ta on tituleerinud ennast eesti popkunsti kuulsaimaks esindajaks ja teoreetikuks, keda on alati huvitanud ühiskonna, seksuaalsuse ja vastavate hetketabude suhted. Margus Kiisa sõnul on Kiwa sellel näitusel taas esindatud pedofiiliateemaliste teostega.

Väljas on tema uued tööd: digitrükid, fotokollaažid leidmaterjalidest ja tekstitsitaatidest, mis tõstatavad metaküsimusi. Kunstiakadeemia tudeng Mihkel Kleis on oma loomingus inspiratsiooni saanud 1980. aastate eesti laste- ja noortekultuuri esteetikast, primitiivsetest elektronmängudest, lasteajakirja Täheke kujundusest, raamatusarja “Saja rahva lood” illustratsioonidest jms. Näha saab näiteks moodsatest materjalidest mänguvappe. Andres Lõo, keda huvitavad kahe ja kolme mõõtme suhted, eksponeerib oma naivistlikke ja minimalistlikke maale.

“Isegi siis, kui ütleme või arvame end kehastavat ainult tingimatut armastust või tühjust või algilmutust, oleme me tsitaat ja seda mitte ainult kultuurilises mõttes või üldkeele süntaksi siseselt. Alateadvuse kapital on tsitaadid, psühhoakustika on visuaalide muusika, kõnepult , mis häkitud siia planeedile tähtede ja interpunktsioonimärkide vahelisest vaikusest,” manifesteerivad Kiwa ja Margus Kiis.