Nostalgiliselt läbi Armeenia. Marsrutkaga

Marsrutka ehk mõneteistekohaline väikebuss on Kaukaasia teede vaieldamatu kuningas – populaarseim ühistransport nii linna- kui ka mägiteedel. Marsrutkad sõidavad kõikjale. Kui leiate kaardilt koha, kuhu marsrutka ei sõida, pole teil sinna tõenäoliselt põhjust ka kippuda.

Gruusia on eestlastele mugav sihtkoht: viisa- ja sekeldustevaba nii riiki saabudes kui ka riigist lahkudes. Ometi – kaks kolmepäevast transiitviisat meie passis tundub piirivalvele omajagu kahtlane. Olen veidike tige Eesti välisministeeriumi peale, kes pole kuulnud tõsiasjast, et eestlased saavad viisa lihtsama vaevaga piirilt. Templid saame ikkagi passi ja kuna meie kotid on nii väikesed, siis läbituhlamisega suuremat vaeva ei nähta, seiratakse niisama moe pärast.

Sama kergelt ei lähe paaril armeenlasel, kes tulnud Türgist kaubareisilt. Hoolikalt kinniteibitud kilepambud harutatakse lahti, suurte kastide avamiseks võetakse appi tulemasin, viimne kui tasku pööratakse tagurpidi, isegi kreeme nuusutatakse. Võtab muigama küll, kui killavoori omanik väidab kaheküm-ne pesupaari või viie moeka ühesuguse dressi kohta, et need on vaid oma tarbeks. Midagi ametnikele ikkagi ei meeldi ja kaubareisijad üritavad korda-mööda vormikandjaid dollaritega ära osta. Tulutult. Viimases hädas läheb tibatillukesse kulunud välimusega tolliputkasse bussijuht, kes väljub võidu-rõõmsa näoga vaid 15 sekundit hiljem. Kogemused on need, mis Armeenias maksavad.

Siiski ei lubata meil veel sõitu Armeeniasse jätkata, vaid saadetakse käeviipega kuhugi eemale. Lõbusast sõnamulinast eristame vaid sõna “doktoor”, aga ei pööra sellele tähelepanu – terve hommik on möödunud lakkamatus jutuvadas. Rõõmustame juba, et meid, näljaseid ootab ees ühis-külastus kohvikusse, aga tegelikult osutub sihtpunktiks kohviku taga sovetiaegses ehitussoojakus paiknev arstikabinet. See näeb nii võigas välja, et meil pole vähematki tahtmist istuda selle räbaldunud diivanile. Kogu seltskonnale surutakse kaenla alla kraadiklaasid. Viie minuti pärast selguv vastus kantakse suurde kartoteeki. Milleks see? Vastus jääb teadmata. Oli see linnugripp, SARS või midagi muud pandeemilist?

Edasi pealinna poole

Bussirahva ühiste jõupingutuste tulemusena surutakse kaubareisijate lahtikistud kraam enam-vähem transporditavasse vormi ja kiire sõit jätkub juba pealinna poole. Bussijuht on äärmiselt kogenud ja kimab ligi 140 kilomeetrit tunnis sügavate nelinurksete veel lappimata teeaukude vahel.

Aeg-ajalt peatab bussi miilitsapatrull, stoilise rahuga annab üks mees esiistmelt paar raha-tähte bussijuhile, kes käib mõ-neks sekundiks väljas, ja ülikiire rallisõit jätkub. Nii juhtub kolm korda. Kuigi istun kohe bussijuhi taga, ei õnnestu mul näha, kui suuri rahatähti altkäemaksuks antakse. Kõik toimub nii sujuvalt, et raske on oma silmi uskuda.

Bussiaknast paistvad vaated on äärmiselt eripalgelised. Kõige lummavam on sõit mööda Debedi kanjoni põhja, kiirevoolulise jõekese kaldal. Kahel pool kõrguvad järsud kaljuservad, kust aeg-ajalt paistavad ime-armsad, valdavalt rohtu kasvanud külakesed igivanade armeenia kirikutega.

Mõneks ajaks satun Armeeniast nii suurde vaimustusse, et plahvatab mõte hakata korraldama Kaukaasia kärestikulistel mägijõgedel ekstreemseid rafting-retki. Mõte saab maha kantud hetkel, kui sõidame läbi kaljude vahele kokku surutud kõhedust tekitavate kaevandus- ja tööstuslinnade. Need näevad välja äärmiselt armetud: kümnetel hektaritel mahajäetud ja rüüstatud tehasehooned, ilmetud sovetiaegsed elumajad ja tolmused tänavad. Elu oleks nagu paariküm-neks aastaks seisma jäänud.

Glamuurne Jerevan

Jerevani kesklinn on viimse pisiasjani üles vuntsitud: hästi hooldatud ja lilledesse uppuvad pargid, sajad moekad välikohvikud, eksklusiivsed hotellid, uhked poekesed. I-le paneb täpi linnas ringi patseeriv, justkui moeajakirja kaanelt välja astunud trendikas noorsugu.

Kuigi vaatamisväärsuste juures on tunda kerget endisaegsuse hõngu, jätab pealinn äärmiselt meeldiva mulje – hea meelega naudiks paar päeva uskumatult odavaid hindu ja mõnusat õhustikku. Seevastu kesklinnast eemaldudes muutub vaesus ja viletsus iga sammuga üha märgatavamaks.

Järgmisel varahommikul jõuame bussijaama, mis kannab nime Kilikya, täpselt nagu õlletehaski kõrvalkrundil. Marsrutkas on vabad vaid kolm viimast kohta. Pärast meid saabub üks iraanlane ja marsrutka väljubki kolmveerand tundi väljakuulutatust varem.

Kuulsast Ararati konjakitehasest mööda sõites sähvatab peast läbi – parema meelega läheks hoopis konjakitehasesse ekskursioonile, degusteeriks ohtralt ning kannataks vapralt tagajärgigi, kui et istuks kümmekond tundi kitsas ja umbses bussis.

Lõunasse-lõunasse

Esimesed 50 kilomeetrit mööduvad mööda lauget, laia ja suurepärast maanteed. Hetkeks tekib isegi tunne, et 400 kilomeetri läbimiseks küll kümmet tundi ei kulu. Paremalt saadab meid pikalt lumine 5000 meetri kõrgune Ararati mägi koos oma sõsara Väikese Araratiga. Lisaks jälgime kevadiselt vilgast sebimist hoolikalt ülesharitud põldudel ja üüratutes puuviljaaedades.

Pärast Ararati seljataha jätmist muutub aknast paistev elu iga kilomeetriga üha ehedamaks. Välismaised bussid asenduvad vanemale põlvkonnale tuttavate LAZ-ide ja PAZ-idega. Kõige levinum masin on Lada, mõned üksikud kohalikud jõukurid sõidavad uue Volgaga, nodi veetakse Kamazidega ning külamehed ratsutavad hobuse või eesli seljas. Korduvalt satume riigi peamaanteel paarisajapealise lambakarja sekka, kes miskipärast mööda maanteed matkavad, paar vanameest karjusteks ja rääbakad lambakoerad rõõmsalt klähvides neid abistamas.

Ühel platool näeme mööda tohutu suuri helerohelisi karjamaid jalutavaid ja suurtesse ämbritesse midagi korjavaid mehi. Mõne kilomeetri pärast, keset absoluutset mittemidagit, on tee äärde pargitud üks auto.

Meie bussi naised nõuavad peatust. Bussijuht leebub ja peatub päevinäinud Lada kõrval. Mehed müüvad seeni. Kõrv tunneb ära rahvusvahelise sõna “šampinjon”, kuigi minule ei meenuta need suurekübaralised seened šampinjone küll mitte millegagi. Müüjate kümmekonnast pilgeni täis ämbrist jääb marsrutkast välja tormanud naistele väheks – järgmine peatus tehakse paarsada meetrit edasi, järgmise Lada juures. Meie tilluke buss täitub tugeva seenearoomiga, mis paneb tööle Pavlovi refleksi ja tühi kõht annab endast üsna valjuhäälselt teada.

šašlõkk, lavašš ja pudel viina

Tõenäoliselt reageeris bussijuhi kõht seenelõhnale samamoodi kui minu oma – paari kilomeetri pärast keerame maanteelt kõr-vale teeäärsesse restorani. Kogu bussiseltskond istub suure laua äärde, meid kutsutakse ka punti ning paari minuti pärast on laud lookas.

Lauale tuuakse kolme sorti leiba, ülihead kohalikku määrdejuustu, ohjeldamatult salatit, suur kausitäis imehästi lõhnavat šašlõkki ja loomulikult pudel viina. Armeenia külalislahkus mõ-jub kuumas kliimas tervisele üsna laastavalt – oleme sunnitud tühjaks jooma ei tea mitu pitsi viina ning taldrikut tühjaks süüa ei lastagi – keegi kuhjab selle jälle täis. Lisaks oleme veel eriti popid tegelased – igal teisel on oma lugu seoses Eestiga ning kõik tahavad seda kindlasti meiega jagada.

Pärastlõunane teekond on väsitav. Ilusad ja romantilised vaated asenduvad üha sagedamini üksluise kõrgmäestikuga. Sõit üle mäeahelike võtab kohutavalt aega – linnulennul paarisaja meetri läbimiseks kulutame kolmveerand tundi. Mööda serpentiine keerutamisest hakkab pea ringi käima ning tulvavetest ära uhutud maanteed tekitavad õudust.

Meie Volga-bussile (mis tundub justkui Ford Transiti vene variant) muutub teekond üle jõu käivaks – vaevu-vaevu suudab end mäest üles vedada. Veidike elevust tekitab roostetanud silt “Danger, mines” (oht, miinid) ning linnakeste pesukuivatusmood. Pesunöörid on tõm-matud isegi üle peatänava alates kolmandast korrusest. Taevas ripuvad rinnahoidjad, sokid ja voodipesu.

Vahetult enne päikeseloojangut jõuame piirile. Oleme sõb-raks saanud laserfüüsikat õppiva iraanlasega, kellega meil on üks tee. Meie ühised plaanid rikub Armeenia piirivalve (tegelikult küll pigem Vene piirivalve), kes on nii igijuhm, et kõigepealt ei suuda nad mõista Armeenia viisat, seejärel ei mahu neile pähe, kuidas saab kahel eestlasel olla eri värvi ja veidike erineva kujundusega pass. Selgitused Euroopa Liidust kohale ei jõua.

Info

Armeenia

•• Pealinn Jerevan

•• Pindala 29 800 km2

•• Rahvaarv (2005) 3 215 800

•• Naabrid Gruusia, AserbaidÏaan, Türgi ja Iraan. Hõlmab ajaloolisest Armeeniast idaosa.

•• Halduslikult jaguneb Armeenia maakondadeks (Aragatsotn, Ararat, Armavir, Gegharkhunikh, Kotajkh, Lori, Sjunikh, ·irak, Tavu‰, Vajotsh Dzor) ja üheks kesk-alluvusega linnaks (Jerevan).

•• Rahvastiku valdava enamiku moodustavad armeenlased (97,9% rahvastikust). Kurde on 1,3%, venelasi 0,5%, kreeklasi ja teisi kokku 0,3% (2001. aasta seisuga).

•• Valdav religioon on kristlus: 90% rahvastikust loetakse kuuluvaks Armeenia Apostlikku Kirikusse. Armeenia venelased ja kreeklased on õigeusklikud.

•• Armeenia kultuuri ja identiteedi väga tähtis osa on armeenia tähestik, mille lõi Mesrop Maštots umbes 4. sajandil pKr.