Usaldus on teema, mille arutamise peale Eestis sündinud ja kasvanud inimesed ilmselt ise ei tulegi... Usun, et ka teistes endise nn idabloki maades on selle diskussiooni tõstatamine pigem välismaalaste või välismaalt tulnud rahvuskaaslaste pärusmaaks. Samasugused teemad on veel näiteks sallivus ja võrdsus. Olen aru saanud, et mujalt tulnu meelest on meil kõiki neid kolme asja liiga vähe ja et me ei pea neid ka nii tähtsaks kui tema.
Kogu Nõukogude aja vältel oli meie jaoks siin vabadus palju olulisem kui kõik kolm nimetatud teemat kokku. Muidugi, igaüks teadis, et Tartu maanteel oli pood, ja see polnud mitte ainuke, kuhu lasti sisse ainult nomenklatuuri liikmeid ja välismaalasi, nii et võrdsusest oli asi kaugel. Aga sellest palju olulisem oli meie jaoks see, et välismaalt tulnud inimesed olid vaba maailma kodanikud ja said erinevalt meist omaenda suva järgi maailmas ringi liikuda. Minu põlvkonnas on palju inimesi, mina nende hulgas, kes endiselt peavad vabadust – nii Eesti vabadust kui ka iseenda oma – olulisemaks kui midagi muud.
Kui küsida, mismoodi kerkis Nõukogude ajal usalduse küsimus, siis üks küllalt sage kontekst oli selle üle mõtlemine ja arutlemine, kes oli ühes või teises töökohas või ringkonnas nuhk. Oli inimesi, kellest räägiti, et nende juuresolekul ei tohi poliitikast rääkida. Kas see kahtlustamine ja umbusaldamine oli konkreetsel juhul põhjendatud või mitte, on iseküsimus. Enamasti ju üksnes mõistatati, kes on koputaja. Siis oli usalduse küsimus küll väga oluline.
Õpetlik Pavlik Morozov
Enne kui räägin, kuidas nägi välja usalduse fenomenoloogia Nõukogude ajal, ja lisan mõned kultuuripsühholoogilised märkmed, näitan üht raamatut. Minu eakaaslased ilmselt mäletavad seda. Pealkiri on “Pavlik Morozov”, eesti keeles ilmus see aastal 1954. Lugu on kulakuperekonnast, kelle pojad olid tublid pioneerid. Need tublid poisid kaebasid ära, et nende perekond ja teised talupojad peidavad vilja. Tegevus toimub 1930. aastate Ukrainas. Tagantjärele teame, et see oli Nõukogude võimu poolt nimme esile kutsutud näljahäda aeg, mil hukkus miljoneid ukrainlasi. Inimesed peitsid vilja, et mitte nälga surra. Raamatus ei ole sõnagi näljahädast. Pavlik ja ta vend koputavad oma perekonna peale ja vili viiakse ära. Vanaisa tapab poisid kättemaksuks noaga. Pavlik Morozovit seati siis eeskujuks miljonitele Nõukogude lastele, eesti lastele sealhulgas.
See õnnetu raamat kuulus nende kultuuritekstide hulka, millega meid Nõukogude inimesteks sotsialiseeriti – et oskaksime vahet teha, keda tohib usaldada ja keda mitte.
Seda on ka lugu karjapoisist, kellel hakkas igav ja kes nalja pärast karjus “hunt, hunt!”. Külas jätsid inimesed töö ja jooksid kokku, vikatid ja rehad käes. Poiss sai riielda. Kui ta tegi teist korda sama viguri, sai peksa. Kolmandal korral hunt tuligi ja et poisi hüüdmisele enam keegi ei reageerinud, murdis hunt lamba. Poiss oli usalduse maha mänginud. Seda lugu on Eestis küllap kõigis kodudes lastele räägitud. Usaldust ei tohi kuritarvitada. Kui selle kaotad, siis on pärast raske.
Paljude jaoks minu põlvkonnast, mina kaasa arvatud, on teise inimese usaldusväärsust hinnates tänini oluline kriteerium see, kas läheksid temaga koos luurele. Normaalses ühiskonnas kasvanule võib selline kriteerium narr tunduda, aga meie puhul on see – poliitilistest vaadetest suuremat hoolimata – tavaline ja ennast ka tihti õigustanud.
Metsaülikoolis on juba räägitud vene ütlusest “usalda, aga kontrolli”. Arvo Krikmann, kes on suurepärane vanasõnade tundja ja üks meie paremaid Stalini uurijaid, ütleb, et tegemist ei olevat vene vanasõnaga. Seda seostatakse tavaliselt Stalini, BreÏnevi või Ronald Reaganiga. Ütluse tähendus oli Stalini ajal hoopis teine kui meie jaoks: mitte et hoia igaks juhuks asjadel silm peal, vaid kahtlusta teisi kogu aeg halvimas, ole valvas, jälgi ja jälita teisi inimesi. See on selline asümmeetriline suhe, kus üks on käsuandja ja lisaks veel nõutakse, et ta peab teise, oma alluva järele nuhkima ja koputama.
Usaldust on vaja
Edasi mõtlemiseks võiks kujutleda ühiskonda, kus keegi kedagi ei usalda. See on mõeldamatu. Kui lapsele öelda, et see on koer, ja tema mõtleb: ei, see on kass, siis ei saa ta sõnugi selgeks. Nii et teatud usaldus on mis tahes ühiskonnas hädavajalik.
Ent usaldamise valdkonnad ja usaldamise määr on ühiskonniti ilmselt erinevad. Meil on usaldust tõesti vähe ja see tundub mujalt tulnutele probleemina. Mitukümmend aastat ei olnud siin inimestel võimalust vabalt ja karistamatult omavahel rääkida. Kui, siis ainult omainimeste hulgas.
Kunagi sattusin Helsingis sauna, kus üks vanahärra rääkis kolmveerand tundi leiliruumis oma sõjamälestusi. See tegi kadedaks. Meil poleks keegi söandanud isegi saunas sellist juttu rääkida, ükskõik kummal poolel ta sõjas oli olnud.
Usalduse sotsialisatsioon hõlmab kindlasti selliseid asju nagu vastandusi “meie–nemad” ja “omad–vaenlased”. Nõukogude inimese puhul peeti väga oluliseks, et ta teeks omade ja vaenlaste vahel vahet. Usaldada tohtis muidugi ainult n-ö oma inimesi, kelle hulka suurte mööndustega arvati ka kapitalistlike maade töölised, keda enamik minu põlvkonna inimesi polnud küll iial ihusilmaga näinud.
Ühe Eesti armee majori perekond küüditati 1941. aastal, mees ise arreteeriti. Küüditamisega viidi ära ema ja kaks tütart. Kolmandat tütart ei olnud kodus. Pärast sõda kutsuti ta NKVD-sse ja üritati värvata nuhiks. See käis ka sõna “usaldus” kaudu: “Usaldame teid, teame, et teie töökohas on neid, keda ei saa usaldada. Ehk aitaksite meid?” Naine vastas, et temale see amet ei sobi. Mispeale ülekuulaja küsis, kas ta tahab veel kunagi oma ema ja õdesid näha. Naine leiutas ühe advokaadi abiga sellise taktika, et hakkas kohtumistel rääkima pikalt-laialt tühja juttu, millel ei olnud midagi tegemist poliitikaga, vaid niisama: kes oli mida tööl öelnud. Uurija hakkas ähvardama. Selle peale ütles naine: “Mina olen veendunud, et teie ametkond tilgub läbi, sest tööl ei räägi keegi enam poliitikast, kui mina toas olen.” Nii tuli tema olukorrast välja. Jube on siin muu hulgas see, et uurija rääkis usaldusest.
Suur osa usalduse fenomenoloogiast on muidugi kõigis kultuurides ühesugune. Sellel taustal on tähtis mitte unustada kunagiste diktatuurirežiimide sekkumist usalduslikesse vahekordadesse – nii on enam lootust neid tulevikus õigel ajal märgata.
Lindilt maha kirjutanud Liisa Past
