Nüganeni „Kirsiaed”. Lavastus, mis ei ületa elu enese teatraalsust

 (10)
Nüganeni „Kirsiaed”. Lavastus, mis ei ületa elu enese teatraalsust
-Foto: Siim Vahur

Linnateatris etendunud Elmo Nüganeni „Kirsiaiaga” seotud ootuste hoov näib nõnda suur, et lavastusel on oht sinna uppuda.

„Ei olnudki Nüganeni luigelaul, oli hoopis hanelaul?” uurib mööduv kolleeg, kui päev pärast etendust parajasti internetti mööda tuhlan, et näha, mida lavastaja Elmo Nüganen on enne esietendust rääkinud. Aga ei, pole hanesid ega luiki. „Kirsiaed” ei ole halb lavastus. Vastupidi, pigem on see korralik lavastus, mis vajab aega kasvamiseks. Aga...

Lavastusi, mille esietendusele eelneks nii palju muud möllu, mis vaatamisele tooni annaks, on vähe. Linnateatri sisekonfliktid, suured sõnad, suured ootused, suured lubadused. Korralik teater väljaspool teatrit. Muu ilm on sisse sõitnud ilma etteantud dialoogi ja draamakaareta.

Mõned meenutused

2016. aasta veebruar. Saates „Kontakt”, mida juhivad praeguseks Linnateatrist lahkunud Henrik Kalmet ja Veiko Tubin, räägib Nüganen, et „Kirsiaed” on üks tema lemmiknäidendeid. „Mõtlesin, et see on nii geniaalne materjal, et selle jätan viimaseks, oma luigelauluks.” Naeruga pooleks lubab ta, et kui vanaks saab, siis on „Kirsiaia” aeg. Hirmus vanaks igatahes ei peagi saama. 44-aastase Tšehhovi viimase näidendi toob Nüganen lavale 55-aastaselt.

2017. aasta aprill. Kalmet annab Postimehele intervjuu. „Elmo [Nüganen] võib ju kanda ametinimetust „peanäitejuht”, aga Tallinna Linnateatri tegelik peanäitejuht on praegu Diana [Leesalu]. Elmo ei tee aastas ühtegi lavastust ja Diana teeb igas hooajas kaks,” ütleb Kalmet. Seejärel lendab ventilaatorisse kõik, mis ei peaks, ja mõnevõrra ka seda, mis peaks. Kui see ei garanteeri üliteravat pilku Nüganeni tegemistele või nende puudumisele, siis ma ei tea, mis seda teeks.

2017. aasta aprill, kümme päeva hiljem. Kalmet annab lahkumisavalduse. Järgneb Kalmeti-Nüganeni ühisintervjuu AK kultuuriuudistele. („Kedagi ei ole sunnitud,” selgitab Kalmet lahkumist.) Panso pildi ees esinenud dueti etteaste realistlikkusele oleks Stanislavskil omal ajal küllap olnud pakkuda mõnigi korrektiiv.

2017. aasta detsember, kolm päeva enne „Kirsiaia” esietendust. „Nüganenilt oodatakse imet,” kirjutab Eesti Ekspress loos, mis räägib peamiselt küll lavastuse proovidest, aga on ometigi pealkirjastatud Nüganeni ja Kalmeti vastasseisu kaudu.

2017. aasta detsember, esietenduse päev. „Vaata, kes tuntud näitlejatest ja poliitikutest on kohal,” teatab Delfi ja pakub fotogaleriid esietenduse publikust.

Need on vaid mõned näited sellest, mis on lavastuse vaatamisele konteksti loonud. Siitki nähtub, et osa „Kirsiaia” suhtes tekkinud ootuste horisondist toetub meedia tekitatud mullile. Imelik muidugi öelda, olen ju minagi seda arvustust kirjutades osa sellest. Ühtlasi näib, et ootusi ja varasemat tralli poleks tekkinud Nüganeni enda aktiivse kaasabita. Üht süüdlast, isegi kui otsida, oleks siin keeruline näha.

Isiklikud kriteeriumid

Iga juhul kahtlustan, et õhkkond ei ole olnud lavastuse väljatoomiseks just kõige, ütleme, meditatiivsem. Seda enam, et tekkinud olukorrast üle mängimiseks pidanuks lavale jõudma mingit masti ilma- või teatriime.

Võtsin küll just üksjagu ruumi kirjeldamaks teatrit väljaspool teatrit, ent pean nüüd ka iseendale meenutama, et „Kirsiaed” ei ole ainult Nüganeni lavastus. See on ka näitlejate, kunstnike, tehnikute ja teiste lavastus. Ja kuigi praegu on nagu on, jääb mõne aja pärast pinnale ikkagi lavastus ise.

Alustuseks üks isiklik ülestunnistus. Mul on juba aastaid etenduste jaoks kaks minu tahtest sõltumatut kriteeriumit. Esiteks: kas mingil hetkel tükib uni peale? Teiseks: kas ja kui, siis mitu korda tekib vastupandamatu soov kella vaadata? Subjektiivne ja ebaviisakas välkarvustus nende kriteeriumide põhjal. Esimene vaatus. Uinutavus aeglaseks kiskuva tempo taustal: olemas. Soov vaadata kella: korduv. Aga kella pole käe peal. Teine vaatus. Olen ärkvel ja ergas, kella vaadata ei soovi.

Ranevskaja (Sandra Uusberg) heidab end vabatahtlikult piltlikule ristile. Lopahhin (Kaspar Velberg) ostab kirsiaia, ent Ranevskaja südant osta ei saa. Ja ega ta püüagi, kannatab niisama. Foto: Siim Vahur
- Foto: Siim Vahur

Peeglid toimivad

Ja nüüd laval toimuva juurde. Alustan välisest. Reinis Suhanovsi lavakujundus on tohutu ilus. Peamine läbiv sümbol on peeglid. Need on vähemasti minu nimekirjas kujunduselemendid, millel on teatris ülekasutamise tõttu oht klišeelikult mõjuda. Aga „Kirsiaia” puhul valik toimib.

Stseenides, kus naistegelased kannavad pükse, pole soovi korral kuigi keeruline näha viidet sellele, kelle jalas on tegelaste galeriis tegelikult püksid.

Loe veel

Vaatajad näevad sõna otseses mõttes mitmekordset maailma. Tegelaste mitut plaani, iseennast ja umbes kolmandik publikust näeb boonusena ilmselt veel ka lavapulti. Ehk pole juhuslik, et kui välja arvata väikeste peeglikestega vilgutamine teise vaatuse lõpus, on peeglid alati osaks objektidest, millel on ka muu funktsioon peale inimese tagasipeegeldamise. Peegeldavad nii uksed, aknad kui ka põrand. Lavakujundus võimendab metafoorselt lavastuses peituvaid lõputuid peegelduste kihte. Pea kõik tegelased peegeldavad omakorda erinevaid tüüpe, keda Tšehhov omal ajal ümberringi nägi ja kes siiani mõjuvad mõneti ajastuteülesena.

Peegelpinnad on ühtlasi pinnas Kevin Wyn-Jonesi mõjusale valguskujundusele ja võimaldavad luua unenäolisi mustreid. Näiteks Firsi käes olevate põlevate küünalde peegeldus, mis joonistab üle lava lookleva valgusmustri, jääb kummitama.

Tõhusalt toimib teinegi sageli kasutatav kujund: lavale tekib ühel hetkel rist. Selle najale heidab Ranevskaja end üsna vabatahtlikult.

Esteetiliselt kauni ja sisuliselt läbimõelduna mõjuvad Reet Ausi loodud kostüümid. Need nagu tegelasedki ei kuulu üheselt ühtegi ajastusse. Stseenides, kus naistegelased pükse kannavad, pole soovi korral kuigi keeruline näha viidet sellele, kelle jalas on tegelaste galeriis tegelikult püksid.

Komöödia, mitte tragöödia

Nüganen on „Kirsiaia” lavastanud komöödiavõtmes. Just sellena Tšehhov 1903. aastal näidendi kirjutas ja oli pehmelt öeldes pahur, kui Stanislavski sellest aasta hiljem tragöödia tegi. Võib-olla sellepärast, et nali ei naudi näidendis ainult iseenese ilu. Naer aitab ellu jääda. Kui me enese üle naerda ei oska, mis meile siis üldse jääb?

Tegemist on detailideni viimistletud lavastusega, kus ei näi olevat midagi juhuslikku.

Lavastuse põhiliinile loovad keskkonna karikatuursed tegelased. Alo Kõrve kanda on alati õnnetusi ligitõmbava mõisa arvepidaja Jepihhodovi kohati hüsteeriliselt naljakas roll. Anu Lamp mängib arlekiini meenutavat guvernanti Šarlotta Ivanovnat. Piret Kalda on jaburuseni aktiivne flirtimismasin toatüdruk Dunja. Andrus Vaarik mängib 87-aastast hambutut toapoiss Firssi. Need tegelased loovad muu hulgas tausta kahele draamarollile, mis lavastuse tervikut tasakaalustavad: mõisaproua Ranevskajat mängib Sandra Uusberg, kaupmees Lopahhinit Kaspar Velberg.

Ranevskaja ja Lopahhini omavaheline dünaamika toob esile mõlema isikliku traagika. Üks Uusbergi võimsamaid stseene näitab teda ühtaegu nii flirtimas Lopahhiniga kui ka igatsemas ja kritiseerimas Metslaseks nimetatud armukest Pariisis. Metslane, kes on Ranevskaja laostanud ja seejärel maha jätnud, on jälle kehvas olukorras ning ootab teda enda juurde tagasi. Ja Ranevskaja tahab minna.

Sandra Uusbergi mängitud Ranevskaja õrritab, flirdib, kannatab, armastab, teeb valesid valikuid ja on ise sellest teadlik. Foto: Siim Vahur

Uusbergi võimas esitus

Uusbergi mängitud mõisaproua ei ole naiivne, vaid mängib naiivset. Mulle näib, et Ranevskaja pillamine, mõisa käest laskmine ja Pariisi armukese juurde igatsemine ei ole Nüganeni lavastuses tingitud sellest, justkui ei saaks ta aru, mis on raha väärtus või milline motivatsioon peitub talle saadetud telegrammi taga. Ta saab aru, aga armastus on suurem. Flirt Lopahhiniga mõjub kui katse iseenesele tõestada, et tema väärtus ei ole ainult rahas. Võimas esitus Uusbergilt igal juhul.

Küllap mängitakse „Kirsiaeda” veel aastaid. Ja küllap selle käigus muutuvad ka jõujooned ning pinnale tõuseb „Kirsiaed” ise, mitte elu selle lavastaja ümber.

Kaupmees Lopahhinis peitub teist laadi traagika. Seda tegelaskuju on tõlgendatud ka kui perekonna reetjat, ent Nüganeni lavastuses mõjub ta algusest lõpuni positiivse tegelasena. Ta püüab algul perekonda aidata, andes nõu, kuidas mõisa säilitada, ent kui teda ei kuulata, ostab kirsiaia viimaks ise. Tema kätte saab seeläbi koht, kus tema pärisorjadest esiisadel ei lubatud üle lävegi astuda. Materiaalselt võib Lopahhin ümbritsevatest peajagu üle olla, ent sotsiaalset kuristikku ta ületada ei suuda ja on sellest ise valusalt teadlik. Klassiühiskonna rõõmud. Kulminatsioonina tegelase arengukaares mõjub võtmete tants, kui mõis on viimaks Lopahhini käes. Kaspar Velberg suudab selles stseenis kogu Lopahhini emotsioonide skaala ühegi sõnata edasi anda.

Andrus Vaarik, lavastuses 87-aastane hambutu toapoiss Firss. Koomilisest läbivast tegelasest saab lõpustseenis elu ajalikkuse ja hüljatuse kehastaja. Foto: Siim Vahur

„Kirsiaed” sobib loogilise jätkuna Nüganeni lavastajakäekirja, nii palju kui minul on olnud võimalik seda jälgida (minu sünniaasta seab oma piirangud). Märksõnadena: tegemist on detailideni viimistletud lavastusega, kus ei näi olevat midagi juhuslikku. Lõpustseenid on minu maitse jaoks pisut üle võlli sentimentaalsed. Ja lavastuses on omajagu rabedust. Vähemalt esialgu. Selle põhjus võib olla, et näitlejatel pole olnud läbimänguks nii palju aega, kui võiks. Neile, kes „Kirsiaia” pileteid väga tahaksid, aga löögile ei pääse: ehk polegi praegu veel õige aeg tahta? Ehk on parem tahta neid siis, kui lavastus on sisse mängitud? Mõtlen, et küllap teda mängitakse veel aastaid. Ja küllap selle käigus muutuvad ka jõujooned ja pinnale tõuseb „Kirsiaed” ise, mitte elu selle lavastaja ümber.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare