Nukumaailm imes Anna-Liisa Õispuu endasse
„Kui sa julged mõelda suurelt, siis on võimalik ka rohkem saavutada,” usub nukuteatri direktori abi Anna-Liisa Õispuu (28), kelle sõnul on Eesti Nuku- ja Noorsooteatrit vedavatel inimestel mujal maailmas noorte ja vihaste, mitte midagi karta oskavate tegijate maine. Nii ongi homme pidulikult avatava nukukunsti keskuse ja muuseumi seinte vahel ellu viidud pea kõik kogunenud ja hullumeelsenagi tundunud ideed.
Koos teatri peakunstniku Kalju Kiviga muuseumi sisu eest vastutav Anna-Liisa toob näiteks direktor Meelis Pai kinnisideeks olnud klaasist silla, mis jookseb teise korruse kõrgusel üle siseõue ja seob vana maja uuega. Ometi seisab see nüüd kindlalt õhus ning üle selle on julgenud kõndida ka staažikas nukunäitleja Helle Laas.
Nüüd juba kuus aastat nukuteatris töötanud Anna-Liisa kiidab Paid kui ideede generaatorit ja jäärapäist juhti, kes ei anna alla ja usub, et kõik on võimalik. Eesmärgipärasusse on nakatunud kogu 80-pealine kollektiiv, nii et isegi koristajad käivad Anna-Liisalt murelikult küsimas, kas klaasvitriin sai ikka piisavalt puhtaks tehtud.
Anna-Liisa tõmmati nukuteatri suurte visioonide keerisesse otse ülikoolist, kus ta õppis teatriteadust. „Paar esimest aastat ei olevat mind nähagi olnud, oleksin nagu mööda seinte ääri käinud,” meenutab Anna-Liisa Pai sõnu. „Ma ise arvasin küll, et olen väga aktiivne.”
Kõik teevad kõike
„Kirjandustuba on tihtipeale nagu teatri süda,” räägib varem teatri kirjandustoimetajana teatud Anna-Liisa, kuidas nende tuppa hakkas üha enam ja enam ülesandeid laekuma ning kuidas temast sai selle ja kogu teatri laienemise keerises lõpuks direktori abi loomingulisel alal. Samal ajal naljatleb ta, et uutel inimestel on mõnikord teatris kohanemisega raskusi, sest kõik teeks justkui kõike – kord tormab tema käsitöömeistritele šampanjat tooma, et ehtsat korki saada, teinekord pusib direktor ise ettekande tegemiseks masinaid üles panna.
Mõni aeg tagasi kolis naine teatrisse elama, näitlejate puhketoa ja köögi taga sopis asuvasse pisikesse, viie korda viie meetrisesse katusealusesse tuppa. „Paljud sõbrad on öelnud, et see on hullumeelne,” naerab Anna-Liisa, kes avamise järel taas kohvrid pakib ja koju tagasi kolib. „Ikka küsitakse, et kas ma selle eest ikka korralikku tasu ka saan. Aga minu jaoks on palju suurem tasu inimeste emotsioonid, kui nad seda kõike näevad.”
Hiljuti oli majja ära eksinud üks perekond. Olid siis alles ekspositsioonide ülespanekut ootavas muuseumis ringi käinud, käsi kokku löönud ja ahhetanud. Nende reaktsioonid oli suur tasu.
Anna-Liisa on eriliselt põnevil Ferdinand Veike toa pärast, mille loomine oli tema südameasjaks. Vanameister Veike ise on juba kibelenud tuba üle vaatama tulla, kuid seda tahetakse tema eest siiski pühapäevani saladuses hoida. Nukuteatri looja heakskiit enda toale oleks Anna-Liisale suurim tunnustus.
Kuid ega selle maja kollektiiv loorberitele puhkama jää. Järgmisena loodetakse sisehoovi, kus asus kunagi Tallinna saksa teater ja Euroopa üks ilusamaid ooperisaale, ehitada päris saal ja tunnustada sellega eestikeelse teatri sündi (Tallinna saksa teatris lausuti näitemängus esimest korda eestikeelseid sõnu).
Nukukunst
Nukukeskus ja -muuseum
•• Teatrinukud, maailma nukud, nukkude horror-maailm, staaride võlv jpm
•• Lai 1 / Nunne 8, Tallinn
•• Avatud 9. märtsist
