Ka nimekas ja pealtnäha haritud tõlkija suudab hetkega unustada geograafiatunnis õpitu ja ristib omaenda koduranda uhtuva Baltic Sea rahumeeli Balti mereks – ning toimetaja jätab selle parandamata. Piiblitegelased või Rooma keisrid, kelle nimede kirjapilti saaks igast entsüklopeediast järele vaadata, satuvad tekstidesse ikkagi lähtekeelses vormis, nii et tundub, et mida väiksem on tõlkija silmaring, seda kindlam on ta oma oskustes.

Seejuures ei kimbuta halvasti tõlgitud ja toimetatud raamatud üksnes ajaviitekirjanduse austajaid, vaid ka „tõsiste” tähtteoste lugejaid. Tõsi, nende puhul pannakse nurjumine õnneks mõnikord suure kella külge. Et Simone de Beauvoiri „Teise sugupoole” (Vagabund, 1997) eestikeelne tõlge oli ebaõnnestumine, teavad needki, kes seda raamatut kunagi lugenud pole. Samuti tuli avalikkuse ette skandaal koraani (2007) eestikeelse tõlke toimetamisest, kui kirjastuse Avita toimetaja Amar Annusele jõhkralt oma turunduslikku diktaati peale surus. Ajaviitekirjanduse puhul jääb nuritõlke ostjal üle vaid õlgu kehitada ja edasi lugeda ning mõttes tõlkijat kiruda.

Ehk on kehvade tõlgete suhtes tekkinud juba teatav harjuminegi. Vähemalt pole ükski eesti lugeja halvasti tõlgitud raamatuga tarbijakaitseametisse läinud. Ning ega seegi aitaks – ameti sõnul tuleks ostetud raamatus pettunud inimesel kaebusega hoopis kirjastusse pöörduda.

Kui kobarkinos esilinastus septembris USA mängufilm „Julie ja Julia”, mis kõneleb kokakunstiga elutüdimust ravivast noorest naisest, jõudis poodidesse samal ajal ja suure reklaamikära saatel ka filmi aluseks olnud tõsieluromaani tõlge. Väljaandja oli mitmete kõrgtasemel eestindustega lugeja usalduse võitnud kirjastus Varrak. Esmapilgul igati muhedasse ja ladusasse eesti keelde ümber pandud raamat sisaldab täpsemal uurimisel (loe: originaaliga kõrvutamisel) mitmeid lapsusi. Juba esimesest peatükist võis neid leida ligi kümme. Tõlkija oli teoses tervikuna jäänud jänni nii pärisnimedega (artistinime Sid Vicious ega rõivatootjat Banana Republic pole vaja eesti keelde tõlkida) kui ka lihtsalt sõnade ja lausete tähenduste eesti keeles edasi andmisega – „tiles” ei ole „tellised” ega „undergrad” „magister”.

Mis on selliste möödapanekute põhjuseks? Eeltoodud juhul võiks kergesti oletada, et vigade rohkus tuli kiirustamisest, et raamat ühel ajal filmiga välja lasta ja niimoodi lisapromo saada.

Mõistagi pole see näide ainus ega haruldane. Teises suures kirjastuses Tänapäev ilmus samuti hiljaaegu üks paras nuritõlge – Simon Majumdari „Minu maailma maitsed”, kus üksteise otsas istuvaid hooletusvigu lahkas Päevalehe veergudel põhjalikult Peeter Helme (EPL 07.08.09). Selliseid näiteid võiks tegelikult tuua pea igast Eesti kirjastusest.

Ei mingeid järeleandmisi

Samas kinnitavad kirjastuste peatoimetajad süütus vormis esitatud küsimustele vastates, et vähemalt teoreetiliselt nad tõlkimisel ega toimetamisel mingisuguseid järeleandmisi ei tee.

„Tõlgete kvaliteet peab olema kõrge, nõuete suhtes allahindlusi teha ei saa,” ütleb Krista Kaer Varrakust. Ühtlasi rõhutab Tänapäeva juht Tarmo Vahter, et kuigi tõlketööst huvitatud inimeste arv on viimasel ajal tugevalt kasvanud – eeldatavasti majanduslanguse tõttu –, on häid tõlkijaid alati puudu. Tema hinnangul on tõlkijatele esitatavad nõuded kõikjal samad: tõlge peaks võimalikult täpselt edasi andma originaali mõtte ja vajadusel meeleolu, ilma et teksti ülesehitusse tekiks põhjendamatuid muutusi.

Nõuetele vastavust testivad kirjastajad tavapäraselt proovitööga. Näiteks Tänapäeva kirjastuses on proovitöö mahuks 5–10 lehekülge ja selle loeb üle kaks-kolm inimest. Esimene samm jääb enamikule ka viimaseks – suurem osa proovitöid lükatakse tagasi. Pegasuse kogemuse järgi saab proovitööga rahuldavalt hakkama viiendik katsetajaid.

Kõik Päevalehega rääkinud kirjastajad kinnitavad, et hea tõlkija eeldus pole mitte haridus, vaid keeletunnetus. „Kõrgharidus ega omandatud tõlkimise eriala ei garanteeri midagi,” ütleb Vahter. „Kõige tähtsamad on keeleoskus, keelevaist, enesekriitiline meel – endas tuleb kahelda, et tähendusi ja fakte üle kontrollida – ning ka kogemused.” Pegasuse juht René Tendermann on veendunud, et tõlkija puhul on tegelikult kõige olulisem väga hea eesti keele oskus. „Ülikoolidiplom pole kunagi eriline näitaja olnud.”

Tõlkija, Tallinna ülikooli õppejõud ning „Tõlkimise aabitsa” (Valgus, 2008) autor Anne Lange lisab, et kuna meie ülikoolide filoloogiateaduskondade õppekavades on tõlkimisega seotud kursusi vähe, võib öelda, et haridusasutused on oma käed puhtaks pesnud. „Ülikoolid vastutavad nuritõlkijate olemasolu eest umbes niisama palju kui näiteks haridusministeerium või arvamusliidrite ühendkoor,” arvab Lange. Et ka kirjastus pole kool ega heategevusasutus, langebki põhivastutus tõlkija enda südametunnistusele.

Paraku ei saa kirjastus ka juba mõne eestinduse avaldanud tõlkija peale täiesti kindel olla – nimelt on mitmeid tegijaid, kes liiguvad ühest kirjastusest teise, tõlgivad igaühele paar raamatut, aga püsima ei jää, sest kvaliteet jätab soovida. „Vahel juhtub ka seda, et tõlkijad kuritarvitavad usaldust, kaovad koos käsikirjaga aastateks ning ei reageeri ühelegi kontaktivõtmise katsele,” kurdab Vahter.

Eestis on levinud tava, et tõlkijad töötavadki vabakutselisena. Nii on pikema staažiga korüfeed nagu saksa keelest tõlkiv Mati Sirkel teinud koostööd pea kõigi olemasolevate Eesti kirjastustega.

Ebaõnnestunud tõlgete teemat kommenteerides jäävad kirjastused mõistagi kidakeelseks. Kõige avameelsem on Tänapäeva juht Vahter, kelle sõnul tuvastavat kirjastus omaenda „ämbreid” aastas paar-kolm tükki. Kahel korral on Tänapäev tõlke pärast valmimist tagasi lükanud ja tööle uue tegija leidnud.

Häid toimetajaid vähe

Aga tõlkija ei pruugigi alati põhisüüdlane olla. Näiteks meenub Vahterile seik, kus küljendaja süül jäid teose korrektuuri vead, mida toimetaja üle ei kontrollinud. „Kui tõlkijaid isegi leiab, siis häid toimetajaid on väga vähe,” rõhutab Tendermann Pegasusest.

Toimetajad ise aga juhivad tähelepanu, et kirjastused tasustavad nende tööd pahatihti tõlkijate omast ligi kaks korda madalamalt. Üks anonüümne toimetaja kirjutab aadressil keeletoimetus.ee asuvas ajaveebis, et kuna keeletoimetaja ülesanne on kontrollida teksti vastavust originaalile, tähendab see sisuliselt kogu raamatu mõttes uuesti ümber tõlkimist ja tõlkija tööga kõrvutamist. Samuti tuleb teha põhjalik faktikontroll ning alles seejärel saab asuda keeleliste ja stilistiliste küsimuste kallale. „Halb tõlkija sätib mõtted, halvemal juhul ainult sõnad, lihtsalt ühest keelest teise ja sellega tema roll piirdubki,” on nimetu kirjutaja pahane.  

„Eks see on „tõlkijavere” ja perfektsionistipisikuga nakatunud toimetajate häda, et naljalt me teksti tagasi ei saada,“ leiab nii tõlkija kui ka toimetajana tegutsev Elo Kuuste samas ajaveebis. Toimetajal lasub tema arvates suurem vastutus. „Toimetamise puhul on kogu aeg kusagile kuklasse hingamas tunne, et mina olen viimane või üks viimastest, kelle käest see tekst läbi käib, et mina vastutan, kui midagi on valesti või kui vigu sisse jääb.”

Vahter on kindel, et ilmuvate raamatute suure massi ning kohati pingeliste ilmumisgraafikute tõttu esineb praaki absoluutselt kõigis Eesti kirjastustes. Pingelistele graafikutele vaatamata ei tunnista ükski kirjastaja otsesõnu, et tõlkijaid tagant kiirustataks. Anne Lange viitab professionaalsete tõlkijate seas tehtud uuringule, mille kohaselt on optimaalne tempo 600–1500 sõna tunnis. „Kaks keskmist raamatut aastas kõlab mõõdukalt ja mõistlikult, siis veel ei ole vaimsest tööst saanud iseenda vastand,” leiab Lange. Töö kiirus sõltub muidugi suuresti ka tõlkija enda ning tõlgitava teose iseloomust – teatmekirjandus vajab sageli peale keeletoimetaja ka erialatoimetaja kontrolli ning näiteks filosoofiaalaste teoste avaldamisega võib minna aastaid. Seda juhul, kui kirjastus ikka siiralt kvaliteedi poole püüdleb ja ei soovi mingit hittraamatut näiteks järgmisteks jõuludeks iga hinnaga valmis punnitada.

Vahter loodab lõpetuseks, et kuna ilmunud raamatute arv on üle hulga aja pisut kahanenud, siis aitab see loodetavasti kunagi taset tõsta. „Ehkki võib kahtlustada, et kulusid üritatakse kokku hoida ka tõlgete ja toimetamiste hinna pealt,” jahutab ta neid lootusi kohe ka ise.

Kommentaar

Mis on hea tõlge?

Ave Mattheus

Tallinna ülikooli lektor

•• Minu meelest ei ole olemas hea tõlke definitsiooni, mis kehtiks mistahes ajal, mis tahes kohas, mis tahes tekstide kohta ja mis tahes auditooriumi jaoks. Hea tõlke puhul peaksime küsima, kelle jaoks üks tõlge hea on või olema peaks. Masside maitse ja ootused on kindlasti hoopis teistsugused kui filoloogide omad, sest nad hindavad tõlget teiste kriteeriumite alustel kui erialaspetsialistid.

•• Kui tavalugeja ootab ehk tõlkelt ladusat ja koduselt tuttavat keelekasutust ning tunneb peaasjalikult huvi sisuplaani vastu, siis keele ja kirjanduse asjatundjatele võivad olulised olla tõlgitava teksti stiilinüansid, kujundikeel ja kõige laiemas mõttes teose vormiplaan.

•• Mulle tundub, et viimastel aastatel on Eesti tõlkekultuur oluliselt paranenud. Juhu- ehk

n-ö ühe raamatu tõlkijaid on jäänud vähemaks ja peale on kasvanud uus tõlkijate põlvkond, kelle loomingut on nauditav lugeda. Arvan, et tõlkekultuuri paranemisele on kaasa aidanud ka mitmed hiljuti asutatud auhinnad (kultuurkapitali aastapreemia tõlgete eest eesti keelde ja eesti keelest, Paabeli torni audiplom jms), mis väärtustavad tõlkijate tegevust.