Õ-Fraktsioon klaarib “Malevas” arveid Läti Henrikuga. Väga naljakalt
Kaaren Kaer ja Erik Morna rääkisid möödunud reedel, Lihula ausamba mahavõtmise aasta-
päeval filmi “Malev” tegemisest ja Eesti ajaloo kitsaskohtadest.
Alustuseks kohustuslik küsimus: mis tunne on enne esilinastust?
Kaaren Kaer: Maailmaesilinastus on meil juba peetud, see toimus Taskendis. Kõige suurem ärevus on kontidest väljas.
Erik Moora: Praegu on kontides korraldusvalu.
Teid on Õ-Fraktsioonis kokku kuus, selle filmi juures oli neist neli. Miks on just Kaaren reissöör?
EM: Las ta siis vastab, miks ta on
KK: Meil oli sel teemal pikki arutelusid ja meil kõigil on kindlasti ambitsioone ennast rezissuuri vallas teostada. Ühest küljest seepärast, et ma olen olnud varasemate filmide montaazi juures ja tegelenud tehnilise poolega aktiivsemalt. See on kogu aeg rohkem huvi pakkunud. Rezissööril on platsil ka natuke otsustusõigust ja kuna ma olen võimetu inimesi autoritaarselt juhtima, siis selle joone pärast ehk... Nad võib-olla arvasid, et nii on turvalisem.
Kas teised käisid platsil segamas ka?
KK: Nad alguses käisid jah
EM (naerab): Ei käinud. Leppisime kokku, et me siiski ei tule platsi peale segama, õiendama ja tänitama. Katsusime ka võimalikult vähe käia, kuigi aeg-ajalt ikka mõni läks ja segas.
Kui põhjalik oli teie stsenaarium? Muidu ikka kurdetakse eesti filmide stsenaariumide üle.
KK: Meil oli ikka päris põhjalik. Enne kui hakkasime produktsiooniga tegelema, olime aasta aega stsenaariumi kirjutanud, küsisime nõu ka spetsialistidelt.
EM: Stsenaarium oli kirjutatud terviklikuks. Meie tagasihoidlik liialdusaste oli, et see oli paari-kolmetunnise filmi stsenaarium.
Millest selline teemavalik? Inspireeris teid ajaloolise “Nimed marmortahvlil” menu?
EM: Teema võtsime ikka sellepärast, et olema juba aastaid tundnud seda, mida nüüd viimasel ajal on räägitud – Eesti ajalugu tuleb maailmale tutvustada. Me oleme tõesti märganud, et maailmas on inimesi, kes väga täpselt ei tea, mis siin Eestis viimase kaheksasaja aasta jooksul on toimunud.
KK: Lisaks tundub, et ühiskond on jõudnud faasi, kus hakatakse oma ajalugu kriitilisemalt vaatama. Ei ole ainult üks, ajalooõpikute tõde, vaid võetakse eri ajalooetapid, mis on seni olnud müütilised, ja hakatakse neid natuke kriitilisemalt lahkama.
Eelarve oli teil veidi üle miljoni krooni. Kas oli pingeline minna võtteplatsile miljonikroonist filmi tootma?
KK: Pigem oli pinge see, kuidas me seda miljoni krooni eest teeme. Varasemad filmid olid ikkagi sellised, et kõik sõltus meist endist. Ikka õnnestus leida aeg, kui kuus või viiski inimest said kokku, istusid autosse ja sõitsid kuhugi maale oma lollusi tegema. Nüüd tuli toota võimalikult kiiresti ja väga paljude inimestega koos.
Kui palju professionaalid üritasid teile pähe istuda?
EM: Me toodame seda filmi koostöös. Alguses tootsime kahekesi: Õ-Fraktsioon ja Exitfilm. Hiljem liitus kaastootjaks ka ETV. Peaprodutsent on Anneli Ahven Exitfilmist. Tegevprodutsendid, kes ringi jooksid ja selle n-ö päheistumisega tegelesid, olid meie ridadest. Iseendale istusime me pähe pigem tagasihoidlikult. Loomingulist ja sisulist päheistumist ei saagi kusagilt tulla, kuna see kõik on meie tehtud.
Kuidas näitlejatega hakkama saite? Kas keegi staaritsema ka kippus?
KK: Staaritsema keegi ei hakanud. Kui seal mingeid probleeme oli, siis see, et me polnud varem üldse professionaalsete näitlejatega koostööd teinud. Nendega sellel tasemel ühise keele saavutamine oli meie jaoks tundmatu kogemus.
Aga kui paljud teile ära ütlesid? Keda te tegelikult peaossa tahtsite?
(Naer.) EM: Oi, me käisime kõik eesti näitlejad läbi.
KK: Meil oli selline keskmise mahuga casting-protsess. Katsetasime eri näitlejad, lasime riigi põhiseadust eri võtmes ette lugeda. Vaatasime, mis tüpaazi mingi näitleja on, ja siis võrdlesime, milliseks oleme tegelaskujud kirjutanud.
EM: Kui äraütlemisi oli, siis need olid mõned üksikud. Põhiliselt lihtsalt ei olnud aega. Ja raha pärast ka mõned üksikud.
Kas sellist tunnet ei tekkinud, et selle filmiga läks asi kuidagi liiga tõsiseks?
KK: Me petaksime ennast, kui ütleksime, et meil ei ole auahnust teha midagi suuremat. Hoida kümne küünega kinni mõttest, et me teeme oma väikest alternatiivset tudengifilmi – ma ei näe, et sel oleks iseenesest mingit väärtust. Loeb ikkagi idee ja kuivõrd sa saad seda teostada.
Miks teil siis nii hästi on läinud?
KK: Ühelt poolt sellepärast, et leidsime kaasmõtlejaid. Teiselt poolt – eesti filmindus otsib veel värskeid ideid. Midagi uut ja huvitavat. Filmitööstus tervikuna pole leidnud kindlat rööbast. Kui uued tulijad väidavad, et neil on midagi uut või teistmoodi öelda, siis on otsustavatel kohtadel päris palju inimesi, kes on valmis neid kuulama.
Kui keegi ütleks, et te teete täpselt nagu Monty Python, kas see oleks pigem solvang või kompliment?
EM: Sellega on nii ja naa. “Maleva” puhul peab ütlema, et me püüdsime paralleeli vältida. Üks-ühele me seda ei jäljenda ja ega ta päris sarnane ei ole – või sedavõrd absurdne. “Malev” on ikkagi pigem ajalooline seikluskomöödia, mis jääb teatava mõistlikkuse piiridesse. UFO-sid sisse ei lenda. Huumori stiililt on sarnasusi küll, kuna me oleme Monty Pythonit näinud ja ta meeldib.
Kas teete millalgi mõne tõsise filmi ka?
KK (muigab): Kõik tulevad väga tõsised.
EM: Oma loometee edasises faasis on meil kindel kavatsus võtta vaatluse alla kurvem ja mustem pool inimühiskonnas ja keskenduda siis peamiselt valule, haigustele, vanadusele, lootusetule igatsuse kirele. (Kaaren naerab.)
Muutute tavalisteks põhjamaisteks filmitegijateks?
KK: Miks mitte, muidugi. Tuleb teha kummardusi oma eelkäijatele.
EM: Meist on saamas eesti filmitegijad.
Kas Läti Henriku uue trüki müügiletulek on kuidagi filmiga seotud? Kaval reklaamikampaania
KK (poolelt sõnalt): Ei-ei, me ei ole sellega absoluutselt seotud, me ei tea sellest midagi ega ole Läti Henrikut isegi originaalina lugenud
EM: Oleme küll. Me lugesime hoolega Läti Henriku läbi ja tuvastasime seal kitsaskohad, mis ei vasta tõele.
Kas eesti filme vaatate hea meelega?
EM: Katsume kindlasti kõik ära vaadata. Mul pole näiteks sellist tungi, et vaadata ära kõik Hollywoodi või ukraina filmid, aga eesti filmid ilmtingimata.
KK: Tundus, et eesti film on ka just ideeliselt augus. Mulle tundub, et nüüd on peda filmireii eriala sülitanud välja noori reissööre, kellel on värskemad ideed kui nõukogudeaegsetel rezissööridel.
EM: “Sigade revolutsioon” on ikka stiililiselt midagi täiesti muud, võrreldes seniste eesti filmidega.
Naljaga pooleks – mida peaks inimene pärast selle filmi vaatamist mõtlema?
EM: Tänan küsimast, lubage ma vastan. (Naer.) On ikka täitsa inimese oma asi, mis ta mõtleb. Hea oleks, kui ta üldse mõtleks ja mõtleks natuke Eesti ajaloo peale.
KK: Mis ta sellest ajast teab ja mis koolis mõtles. Kui me koolis seda õppisime, siis ma ei mõelnud: oh, mis tegelikult juhtus. Võtsin üsna üks-ühele, mida õpetaja rääkis.
EM: Kuidas see tegelikult välja nägi, pole varem lugeda saanud. Me katsusime nüüd siis näidata. Kindlasti põhikooli noortele tungivalt soovitatav film, samas alla 12-aastastele mittesoovitatav.
Miks linastub film Tallinna kobarkinos, mitte Sõpruses?
EM: Kobarkinno mahub rohkem inimesi. Ja seal on ka suurem tõenäosus, et kui inimene, kes on tegelikult tahtnud minna mõnda teist filmi vaatama, satub kogemata “Malevat” vaatama, näeb ta selle ikka ära. Noh, et ta eksib saaliga.
Mis laadi see film on – kunst või laia-massi-film?
KK: Mis ta kindlasti ei ole, on kunstfilm.
EM: Mingi suur sümbolite ja terava kontseptsiooni tagaajamine – seda kõike ta ei ole.
Nii et katarsist sealt ei saa?
EM: Üldiselt nendest filmidest, kust sinu loogika järgi katarsist saab, saavad seda väga vähesed. Pigem püüame, et oleks kerge ja muhe vaadata, kuid samal ajal ütleks üht-teist teema kohta.
Kas fraktsiooni üldine filosoofia on teha heas mõttes rahvafilme?
KK: Meie ambitsioon on teha filme, mida meile endale meeldiks vaadata, mis meid ennast lõbustaks. Kuna meil on üsna lame maitse, siis ma kardan, et see kipub rahvafilmi poole kalduma.
EM: Samas on meil ka tahet proovida kätt väga erinevates anrites. Selles mõttes oleme valmis eluaja jooksul tegema filme rämpsust kuni mõne selliseni, mille puhul festivaliürii vaikselt käsi plaksutab.
KK: Kahtlen selles
Millal tuleb järgmine film?
KK: Eelmine võttis koos stsenaariumi kirjutamisega kolm aastat Siis millalgi 2010-ndal, selleks ajaks kindlasti.
Vahepeal elate muidugi “Maleva” tuludest?
EM: Jah, kahtlemata kasumist.
KK: Kõikidest nendest tuhandetest kroonidest.
EM: Ja kindlasti hakkame tegelema heategevusega. Juba ette on teada, et vahendeid jätkub – “Malev” toodab kindlasti megakasumit.
KK: Me ei räägi siin ainult Eesti turust, me räägime ka Põhja-Ameerikast... (Muigavad.)
Fraktsiooniliikmed “Malevast”
Tõnis Leht
Ühelt poolt on justkui väga hea ja kerge tunne, et lõpuks sai valmis. Tegijad ja sõbrad, kes meil eile põhiliselt Tartu esilinastusel olid, võtsid filmi väga soojalt vastu. Samas on nüüd kohe tulemas Tallinna esilinastus, motoorne rahutus hakkab taastekkima ja eilne (kolmapäeva – toim) õhtu juba meelest minema.
Lauri Lippmaa
Üldiselt on inimeste vastukajad olnud väga positiivsed. Mitmed-mitmed on tulnud juurde ja ütelnud, et väga meeldis.
Meie oleme tehtud tööga rahul, kui oleme suutnud pakkuda inimesele mõtlemisainet ja kui inimene leiab sealt mõne ajalookrutski, mis talle nalja pakub.
Samas on olnud ka teise seina naelu – inimesi, kes on öelnud, et see huumor neile peale ei lähe, aga õnneks on neid küllalt vähe. Eks absurdihuumoriga olegi põhiliselt nii, et kas meeldib või ei meeldi üldse.
Näeme ka seda, et arenguruumi on tohutult. Tehes õpid ja montaailaua taga näed, et ühte või teist kohta oleks pidanud tegema teisiti. Ja suur tänu näitlejatele, kes oma heade partiidega meid kõvasti aitasid.
