Õhtud Yokoga Süda tänavas
“Kas lähed kinno “Balti tormi” vaatama?” küsin möödaminnes Yoko Alenderilt. “Kindlasti mitte – see on mingi haige sonimine!” Nädal hiljem linastunud Liia Sakkose tõsielufilmi “Teisel pool vett”, mis räägib tema isast, vaatas Yoko aga küll. Täna, 22. novembril saanuks Urmas Alender 50-aastaseks.
Yoko on koondanud tema jaoks kaunimad laulud oma isa esituses CD-le, mille nimi on “Kogutud teosed”. See ilmus novembris 2000. Nüüd, seoses sünnipäevaga on ilmumas veel duubel-CD “Kohtumine Albertiga & Armastuse ämblik”. Taas on plaadi tulek põhiliselt tütre teene.
Alenderi fonoteek on seni olnud Yoko hallata, kuid tal on tõsine plaan see Rahvusraamatukokku deponeerida.
Veel kavatseb ta jätkata seoses poja Bo sünniga katkenud arhitektuuriõpinguid Kunstiakadeemias.
Stockholm, suvi 1989
Huvitav, mul endal on eredalt meeles Urmase ja Yoko saabumine Stockholmi suvel 1989. Proua Raua korteris ööbis veel üks vilavate silmadega ja vinges stressiseisundis suguvend, kes lootis BRD-sse saada, aga oli justkui Stockholmiski illegaalselt. Võtsime paar punast veini ja Yokole banaani. Ja siis jätsime ta reisiväsimust välja puhkama ja kihutasime Epu, Jüri Estami kallima korterisse, mis oli õige ruumikas ja asus city’s.
Pole sugugi tavaline, et abielu lahutades tütar isale ja poeg emale jääb. Aga ega Urmasele triviaallahendused eriti meeldinud. Nii jäigi Ion Liiviga ja Yoko Urmasega. Ei siis näinud keegi ette sünget sügist 1994 ega Estonia hukku.
Yoko oma esimest peatuspaika enam ei mäleta. Ta ei teadnud enne isaga Stockholmi jõudmist üldse, et plaanis on jääda paigale pikemaks ajaks. “Esiteks ma olin nii väike. Tea, kas isagi teadis, mis meist saab. Mina saabusin oma roosa seljakotiga. Isal oli kidra ja kah mingi kott. Põhiosas oli see värk ilgelt emotsionaalne. Eeskätt Helje pärast.”
Helje Kaskel, Urmase elukaaslane, polnud veel Ameerikasse elama kolinud, kui Estonia uppus. “Igatahes kõigest mõni päev pärast seda tormas ta kohale, nimekiri näpus, et mida ta asjadest tahab ” mäletab Yoko. “Juba tükk aega tagasi oli elu muutunud võimatuks. Neil oli mingi tõsine jama.”
“Urmas oli jõle armukade,” arvan. – “Ja Helje oli piisavalt rumal. Ma olen tagantjärele aru saanud, et ta oli selline, kes ei oska korralikult valetada, aga tõtt rääkida ei oska ka,” arvab Yoko vastu. – “Ehkki võõrkeelte peale on ta vaieldamatult andekas,” leian. “Jah, kindlasti.” ütleb Yoko.
Enne Törbyt jõuti olla veel oma sajas eri kohas. “Mingis spordihotellis, proteesitööstuse maja abiruumides, Leila Milleri ema juures ” loetleb Yoko. “Vahepeal olime suisa laagris, nagu asüülitaotlejad kunagi. Oma paar-kolm aastat läks. Laagris olid põhiliselt türklased, aga tegelikult on kõik asüülitaotlejad ühest rahvusest Need türklased võisid ka kurdid olla!”
Sügisel 1989 läks Yoko Stockholmi Eesti Kooli. Õppis hästi, sai väikest priimuse preemiaraha. Järgmistest suvedest on tal meeles reisid Gotlandi suvelaagrisse. Yoko käis seal kolmel korral. “Olin siis käbe teismeline,” muigab ta. “Meie laagris käidi Saaremaalt. Oli nii, et pooled olid Stockholmi inimesed, siis olid Göteborgist ja viimasel kahel aastal ka saarlased. Minu peika oli Albert Uustulndi pojapoeg, tundusin endale täitsa tipp-topp tibi.”
“Käisite aga õhtuti musutamas ja ” – “Muidugi!” – “Ja enamgi veel?” – “Ei-ei, olime siis veel väga noored!”
Tallinn, sügis 2003
Taustaks häälitseb vaikselt vana hea Alents. Esitan ühe raske küsimuse: ”Kas oskad need lood, ütleme kolm neist paremusjärjestusse seada?” Muidugi jääb Yoko jänni. Jalutame vahelduseks Westmani poodi ja ostame pudeli Argentiina punast.
Pikapeale Yokol midagi tekib: “Kui kaua veel”; “Ja kuigi veel”; ”Võta mind lehtede varju”. Reastan vastu oma selleõhtuse edetabeli, vein osutus heaks ja niisiis: “Öine vahetus”, “Kohtumine Albertiga”, “Suudlus läbi jäätunud klaasi”. Seda lugu esitab ka preili Ilus õudsalt ilusasti.
Vahepeal tuleb koju abikaasa Indrek ja paneb paika perekondliku meeldivuse: Siiri Sisask, U-2, Björk jne.
Lahkudes on meel üllatavalt lahke. Eeskätt seepärast, et Yokol tundub minevat kenasti. Ütlen moodne olla püüdes: ”Busy Young Lady Yoko, Long Live To You!”
