Oi-oi, oinas roolis!
Tänavapilti sattunud oinasjuht tekitas elevust: autosid oli ju vähem ning viinaviga avalikku taunimist väärt. Liiklusspetsialist Johannes Pirita hakkab O-numbrit meenutades suure häälega naerma – kuulus ju oinaste hulka temagi. “Tegin raadios liiklussaadet ja taotlesin omale eksperimendi korras erandi O-numbriga sõitmiseks,” meenutab ta. “Kui sellise autoga sõitsin, küll siis inimesed kiljusid, ohkisid ja vangutasid päid.”
Johannes Pirita oina auto kandis numbrit O 00-30 EA. Sama numbriga sõitis ringi ka miilitsamundrit kandnud Kirill Teiter. Kord ründasid teda Võrus neli raevunud ühiskondlikku miilitsat, kel enda teada õnnestus joodik tabada. “Tõmbasime siis ruttu kolleegiga miilitsamütsid pähe, enne kui löömaks läks,” räägib Teiter. Teine piinlik vahejuhtum O-numbriga seostub talle ühelt liiklusloengult koolis, kuhu ta sõitis, kaks kotitäit õlletaarat pagasnikus. Keegi kiire laps taipas nimelt pagasiruumi lahti kiskuda. “Küll siis oli rõõm suur: joodik tuli!”
##“Meediamull numbri ümber oli muidugi suur,” muigab Pirita. Oina identiteet oli sedavõrd häbiväärne, et öösitigi sai raadios roolijoodikuid loendav Johannes Pirita telefonikõnesid, kus avalikust häbist säästa paluti. Kui O-numbri oht ähvardas, müüsid taibukamad roolijoodikud auto sugulasele maha. See päästis avalikust häbipostist.
Prominentsus vabastas
Ent oinanumber sai oma nime alles rahvasuus. Märgistuse esialgne idee oli pärit hoopis Californiast, nagu kinnitab idee eestindaja, tollane autoinspektsiooni ülem ning praegune majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi nõunik Hellat Rumvolt. Nimelt sattus liiklusmiilits (tegelikult keeldusid autoinspektsiooni töötajad end miilitsaks nimetamast) lehitsema Ameerika päritolu ajakirja, kust selgus, et Californias rakendati roolijoodikute autode tähistamiseks punaseid numbreid. “O pidi eesti keeles tähendama ohtu või vene keeles “opjanenijet”, aga muutus rahvasuus ruttu oinanumbriks,” räägib Rumvolt.
“Jama oli sellest palju. Kui autojuht tahtis oma autot müüa, siis niisuguse numbriga ei ostnud seda keegi.” Mis tundlikumatele kodanikele oli häbi ots, muutus möirapullide hulgas staatusenäitajaks. “Oli ikka niisuguseid küll, kes näitasid: vaadake, kui kõva mees ma olen! Sõidan sellise numbriga ja minust kirjutatakse lehes ka veel,” teab Rumvolt. Avaliku elu tegelased pelgasid sedasorti tähelepanu seevastu kui tuld. Rumvolti sõnutsi neid O-numbri kandjate hulka ei sattunudki.
Ja kui kellegagi juhtuski äpardus, tuli nn Valgest Majast direktiiv: numbrit mitte väljastada, teab liikluseksamite komisjoni juhtinud Rein Vihmann.
“Purjuspäi roolis olemist pidi ju arutama terve töökollektiiv, selle eest sai noomitusi,” põhjendab Pirita.
Ei mingit haletsemist!
Eesti NSV siseminister Marko Tibar kinnitab veebruaris 1987. intervjuus Rahva Häälele, et üldsuse huvi roolijoodikute taltsutamise vastu on märkimisväärselt suur, kuid temani on jõudnud ka negatiivseid hinnanguid O-numbri suhtes. “O-numbri eitajad on üksmeelselt mures seaduserikkujate sugulaste ja tuttavate pärast, kellede hulgas võib olla prestiiĻikaid inimesi ning kellede au võib saada riivatud,” mõistab ta. Rahva Hääl avaldab samas numbris ka mitu oinamärki toetavat lugejakirja. “Las aga olla see oinamärk – sellest on liikluses kindlasti kasu ja ainult need, kes peavad õigeks “vaeseid joodikukesi” haletseda, püüavad O-märgi ebaõigeks tembeldada,” lõpetab lugeja Agnia Rahendi oma kuraasika kirja.
Peeter Vihmann mäletab, et O-numbrid tõid autoregistrikeskusse juurde kõvasti paberitööd.
