Ent Eesti Vabariik ei saa mööda minna sellega seotud väga põhilisest küsimusest. Nimelt nõude adressaadi küsimusest. Eesti ei saa kanda vastutust selle riigi tegude eest, kelle okupatsiooni ja jurisdiktsiooni all oli Eesti territoorium 1984. aastal. Just taoliste olukordade vältimiseks leidub ülalnimetatud paktis täpsustus: “Iga käesolevast paktist osavõttev riik kohustub austama ja tagama kõikidele tema territooriumil asuvatele ja tema jurisdiktsioonile alluvatele isikutele õigused.” Samasugune, teo toimumise aegse jurisdiktsiooni järgi kaebuse esitamise põhimõte seisab ka ÜRO piinamisvastases konventsioonis. On ju arusaadav, et Saksa okupatsiooni kuritegude eest maksab kompensatsioone Saksamaa ja Nõukogude kuritegude eest peaks maksma Venemaa.

Kholmyansky allus 1984. aastal Eesti territooriumil kahjuks N Liidu jurisdiktsioonile. Nagu kogu Eesti Vabariik. N Liidu õigusjärglase käest meile tekitatud kahjude eest vaevatasu nõuda on üritanud paljud Eesti poliitikud.

Võib-olla aitab Kholmyansky juhtum nende nõuete sügavamat sisu ja aktuaalsust paremini mõista. Eesti võiks sel taustal mõelda ka neile kümnetele tuhandetele ebaseaduslikult arreteeritud Eesti kodanikele, kellel on rahvusvahelise õiguse järgi ette nähtud kompensatsiooninõue veel Moskvasse esitamata. Eesti peaks kindlasti tegema kõik, et aidata Kholmyanskyl Vene võimude käest kompensatsiooni saada. Eesti võiks ka kaaluda Kholmyanskyle näiteks elutöö preemia maksmist. Aga Eesti Vabariik ei saa maksta kompensatsiooni tegude eest, mida ta ei ole teinud.