Õiglane kaubandus toob Kameruni talupojale valgust
Käegakatsutaval kujul väljendub uus hingamine näiteks koolis ja velskripunktis. Hoomataval kujul lootuses, et see on alles algus. Oumarou meenutab, et mõne aasta eest külameestega puuvillakasvatajate katusorganisatsiooni OPCC kohalikku rakukest looma asudes oli nende olukord laias laastus revolutsioonieelne – vanamoodi madalad kokkuostuhinnad ei võimaldanud enam peret toita, kuid uutmoodi tootmiseks oli vaja välist tõuget.
Pahatihti ülekeeva Aafrika ühe stabiilsema riigina arvel olev Kamerun on põllumajandusmaa. Kuni kaheksakümnendate keskpaigani polnud sel perspektiivil väga viga, kuid siis hakkasid eksportsaaduste kakao, kohvi ja puuvilla hinnad maailmaturul langema ning põliste põllumeeste suguvõsad, nagu ka Oumarou oma, sattusid järjest süvenevatesse raskustesse.
Sajandivahetusel, kui hinnad päris põhja vajusid, hakkas Kameruni (nagu ka mujale tootvasse maailma) jõudma õiglase kaubanduse idee. Seda korraldavate tootjaühistute asutamist soodustab inimlik kadedus. „Näe, naaberkülas tehti asi ära ja hästi elavad, miks siis meie ei võiks?” on miljonid maamehed Colombiast Kambodžani sel sajandilt üksteiselt küsinud.
Küla targimaks meheks
Vabalt prantsuse keeles suhtlev Oumarou meenutab, et tema silmad avas töö teemaga tegeleva prantslase tõlgina. Korraga sai temast küla kõige targem mees ja ühistu esimees. „Õiglase kaubanduse mängureeglid,” tõsineb Oumarou, „võtsid harjumiseks aega.”
Head hinda makstakse küll, kuid ka kaup peab seda väärt olema. Tuli juurutada uusi töövõtteid, võtta omaks rohujuuredemokraatia põhitõed. Nurisejad vaikisid pärast esimest lõikust. Esimese hooga eemalejäänud liitusid ühistuga.
Kameruni talupoeg on väiketootja. Paarihektarilisest põllumaast on umbes veerand puuvilla all, ülejäänul kasvab igapäevane menüü. Traktor on Lamborghini masti luksusese. Oumarou nimetab ennast suurtootjaks, temal on kaks härga ja puuvill kasvab neljal hektaril. Ja käed on tal rakkus, armidega. Nii palju siis ise suhu kukkuvatest banaanidest.
Kuid Oumarou on rahul. Õiglase kaubanduse ühingu rakukese jõul on loodud piisavalt rikkusi, et ülalmainitud kooli ja velskripunkti pidada. Samal ajal jääb igakülgselt toetatud-Euroopa põlluharijate elukvaliteet – „Mõelda vaid, asfalt hoovis, internet toas ja kombainid põllul,” ahhetab Oumarou – tema lastele-lastelastele püüda.
Veelkordse kinnituse, et see kõik ei ole ka praegu miraaž, sai Oumarou Tallinna rõivapoode külastades.
Ja kes teab, ehk saab mõnekümne aasta pärast ÜRO peasekretäriks keegi Oumarou ühest Kameruni külakesest, mille kooli finantseeriti elanike ühisalgatusel just õiglase kaubanduse abil teenitud rahaga.
Tootja saab õige hinna
Õiglane kaubandus
•• Äritava ja sotsiaalne liikumine, mis viib tootjad ja töötlejad kokku, kasutades võimalikult vähe vahendajate abi, ja tagab nii tootjale tema tööd väärtustava sissetuleku.
•• Teoreetiliselt on võimalik elada oma igapäevast elu ilma otseseid tarbimisrutiine muutmata, nii et tarbitakse ainult õiglase kaubanduse tooteid.
Aastal 2008:
•• oli üle maailma 746 sertifitseeritud tootjaühistut
•• jaemüügis müüdi õiglase kaubanduse tooteid 22% rohkem kui aasta varem
•• seitsmes riigis tõusis õiglase kaubanduse toodete müük aasta jooksul enam kui 50% majanduskriisi kiuste
•• puuvillatooteid müüdi enam kui 27 miljonit – topelt, võrreldes aasta varasemaga
•• banaane müüdi mullu 28% ehk 300 000 tonni rohkem võrreldes aasta varasemaga
•• joodi ära 5 miljonit liitrit veini, sektori kasv 57%
•• Õiglase Kaubanduse märki võis oma toodetel kasutada enam kui 2700 firmat
•• Eestis viibis Gadjere Oumarou seoses õiglase kaubanduse nädalaga www.fairtrade.ee
