Mis on vabadus? Ja kes on vaba?
Intellektuaalid Ïongleerivad siin meelsasti sõnade ja mõistetega. Vahel tundub, et see on ainult mäng. Siis aga äkki küsid, et kas ei peitu selle vaimuka sõnamulina taga siiski mingi destruktiivne tagamõte? Originaalitsemine vaimse vabadusega viib mõne sulemeistri isegi pornograafiasse, kuigi see kuulub rohkem keha kui vaimu valdkonda. Ja keha puhul ei saa siin vabadusest üldse juttu olla: porno on seotud obsessionaalsusega ja see tähendab sõltuvust. Inimene, kes hakkab orjama oma instinkte, ei ole vaba kehaliselt ega vaimselt.
Igaüks võib endale meisterdada oma sobivad vabaduse normid, aga ta ei saa neile nõuda ühiskonna tunnustust.
Prantslased on kimbus oma immigrantidega juba sellepärast, et need peavad end vahel põlisrahvast paremaks. Aga kas me saame neilt nõuda respekti, kui me ennast ei respekteeri?
Pornograafia on ka keha teotamine. Paljaid naisekehasid serveeritakse igas vormis ja asendis reklaamplakatitel ning metrookäikudes, nii et iga möödamineja peab neid nägema. Pole siis ime, kui araabia poisid kritseldavad seinale, et prantsuse naised on litsid!
Rheimsi jumalateotus?
Üks viimaseid skandaale, mis peaks panema kõiki kodanikke järele mõtlema, puhkes ühe blasfeemilise pildialbumi ilmumisel. Fotode autor Bettina Rheims sai kuulsaks juba president Chirac’i ametliku portreega. Mis põhjusel see andekas naine hakkas pildistama Kristuse elulugu, milles kasutatakse tegelastena tuntud mannekeene ja Leonardo da Vinci biograafi Serge Bramly tekste, ei paista täiesti selge. Tema enda sõnade järgi oli vaja kristlikku ikonograafiat moderniseerida ja kõige parem vahend selleks olevat fotograafia, mida siin pole seni ju veel keegi kasutanud.
Tulemus on mõne kriitiku arvates lausa vulgaarne. Albumi kaanel näeme ristilöödud naise keha, mis mõjuks vähem ðokeerivalt, kui selle kohal ei ilutseks ajalooline tiitel Jeesuse ristilt: I.N.R.I. – “Jeesus Naatsaretist, Juutide Kuningas”. Albumi siselehekülgedel pakub autor motiive, mida vist ükski ajaleht ei julgeks ära trükkida.
Prantsuse piiskopkond muidugi protesteeris ja mitmes linnas keelati raamatu väljapanek vaateaknal. Aga huvitav on see, et seekord reageerivad ka juudid ja muhameedlased.
Protest ületab uskude piirid
Prantsusmaa ülemrabi Joseph Sitruk märgib kõigepealt, et meie arusaam vabadusest – olgu see sõna-, trüki- või väljendusvabadus – tuleks tõsiselt käsile võtta. Vabadus ei anna õigust kaasinimestele kallale tungida, teiste usku naeruvääristada.
Muhameedlased reageerivad eriti kurjalt. Koraan on neile püha, ja Jeesusel on Koraanis tähtis koht. Pariisi moee rektor Dalil Boubakeur väidab, et tema usukaaslastele on siin “väga tugev blasfeemia”: pildid on hirmsad ja juurdekirjutatud tekst ülimalt ketserlik. “INRI on usulise ettekäändega koostatud pornograafiline raamat,” arvab rektor.
Prantslased hakkavad märkama, et pornograafia ning blasfeemia kasutavad sageli kristlikke motiive. Ja sel puhul kõneldakse vabadusest. Kui keegi julgeks juutide usku pilgata, siis tembeldataks teda koledaks antisemiidiks. Ja islamist hoiavad end kõik aupaklikus kauguses, pidades meeles Salman Rushdie hukkamõistu.
Paistab, et ainult eurooplasele võib karistamatult näkku sülitada. Peaksime siiski meeles pidama, et me elame uuel rahvasterändamise ajastul. Võõraid inimesi ja kultuure tungib sisse. Need hindavad ja kohtlevad meid meie hoiaku järgi. On veel viimane aeg moraalselt selg sirgu ajada, kui me ei taha, et tulevane sajand meid jalge alla tallab.
