„Öine vahtkond”– enam kui inspireeriv pealkiri

 (1)

Vene kirjanik Sergei Lukjanenko läheneb Valgusele ja Pimedusele klišeevabalt.

Mäletad muinasjuttu merineitsist? Nõid andis talle jalad, ta kõn­dis, kuid jalalabadesse lõikasid justkui noad. Ainult Andersen ei rääkinud kogu lugu. Nõid oleks või­nud teha ka teisiti. Merineitsi läheb, aga noad lõikavad teisi. See on Pimeduse tee.” Arusaadav, et arenenuma maitsega lugejal on lugude vastu, kus Valgus ja Pimedus kirjutatakse suure algustähega, õigustatud umbusk. Peale selle on Eesti elanikel vististi õigus Sergei Lukjanenko triloogia esimesse raamatusse „Öine vahtkond” kahtlustavalt suhtuda juba põh­jusel, et sealt või pigem kõnealuse raamatu põhjal vändatud Timur Bekmambetovi filmist, post­sovetliku Venemaa esimesest block­buster’ist laenasid omale nime pronkssõduri teisaldamise vastased „antifašistlikud” aktivistid.

Ei tea, kas Lukjanenko Not­š­noi Dozori rühmitusest midagi arvab, kuid tema raamat on poliitiliste loosungite lehvitamisest sama kaugel kui primitiivsest Headuse ja Kurjuse vastandamisest. Täpsustus – Pimedus ja Valgus isegi ei võrdu ta paralleelmaailmas, kus tavaliste inimeste kõrval elavad maagiliste või­metega Teistsugused headuse ja kurjusega. Pimedus on vabadus, ka egoistlik vabadus, Valgus vastutus enese ja teiste ees.

Nagu külm sõda

Maailma tasakaalus hoidmiseks on Valguse eesmärkide elluviimiseks ja Pimeduse ohjeldamiseks loodud analüütikutest, operatiivtöötajatest ja kategooriaväliste võimetega šeffidest öine vahtkond, mustadest maagidest, vampiiridest ja muudest omakasu peal väljas olevast rahvast aga vastupidiste huvidega päevane vahtkond.

Samal teemal:

Vahtkondade vahel on ebakindel vaherahu. Mõlemad selts­konnad püüavad küll jõude oma kasuks kallutada, kuid seda tehakse „juriidilise korrektsuse piirides” – vampiir võib verd imeda või must maag needuse peale panna, kui tal on selleks litsents. Tagasihoidlike maagi­või­metega Teistsugune Anton Gorodetski saab teada melanhoolses postsovetlikus Moskvas – mis on sama ettearvamatu kui Bulgakovil –, mis tunne on olla tööriistaks skeemides, blufis ja intriigides, mida eesmärk-pühitseb-abinõu loogikat järgides korraldavad ühesuguse kire ja osavusega nii päevase vahtkonna töötajad kui ka tema valged ülemused, samal ajal kui õige-asja-eest võitlemise sisu ja tähendus järjest ähmasemaks muutuvad. Seega, ei mingit lihtlabast tembeldamist, ei mingit  klaperjahti „fašistidele”, ei mingeid Dmitri „Politsei Kiusab Mind” Lintereid. 

Lukjanenko raamatute vastasseisu, kus küsitava tasakaalu säilitamiseks minnakse kahtlase moraalse väärtusega kompromissidele, on tegelikult sageli võr­reldud külma sõja aegse maa­ilmaga, kuid lihtne on ühisjooni leida ka aktuaalsetes olukordades, kus jõustruktuurid teevad väidetava inimeste hea­olu garanteerimiseks järeleandmisi teistes inimõiguste valdkondades (jälgimissüsteemid jne). Samal ajal võib aga „Öist vahtkonda” vabalt nautida lihtsalt ka kui fantaasiakirjandust, kus on osaliseltki õn­nes­tunud tüütuseni ärakäiatud „vampiirikate” klišeest väl­ja murda.

Öine vahtkond

Sergei Lukjanenko

Varrak

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare