Kogu maailmas on viimastel aastatel hoogustunud ökokogukondade liikumine: asjaosalised näevad selles võimalust täiendada kapitalistliku ühiskonna korraldust eluvormidega, mida nad peavad jätkusuutlikumaks. Nad usuvad, et ökokogukonnad võiksid olla mudel sellest, kuidas korraldada ühiskond ümber nii, et me pääseksime ökoloogilisest katastroofist. Neid iseloomustab lokaalne majandus, ökoloogiline eluviis, intensiivne sotsiaalsus ja üsna sageli ka eristuv spirituaalsus.

Ökokogukondi on mitmesuguseid – looduse keskele rajatud ökoküladest nn siirdelinnadeni välja, kus keset linna oma põhimõtete järgi elav ökokogukond püüab mõjutada oma väärtuste järgi tervet naabruskonda.

Mis on põhiväärtused, mille ümber kogukonnad koonduvad? Mõni rühm on koondunud mõne vaimse õpetuse ümber, mõne puhul on tegemist esmajoones lihtsalt looduslähedase elustiiliga, mõni kogukond eksperimenteerib vabaarmastusega, kuid paljudes teistes on intiimsuhted reguleeritud rangemalt kui laiemas ühiskonnas.

Kõik see meenutab pisut nagu paralleelreaalsust, mis – kuigi tekkinud reaktsiooniks kapitalistlikule ühiskonnale – kulgeb sõltumatult läänes valitsevatest materialistlikest ja individualistlikest väärtustest. Sellistesse kogukondadesse koonduvad inimesed, keda ei rahulda elu materialistlikus eduühiskonnas: nad soovivad luua midagi uut. Samuti leiavad sinna tee need, kelle väljavaated elada etableerunud väärtuste järgi on mingil põhjusel piiratud.   

Eestis on selle liikumise osas tegemist pigem algusjärgus nähtusega. Jah, on mõni väike kogukond, nagu näiteks Lilleoru ja Esna-Vodja kogukond. Viimasel ajal on tekkinud võrgustikke, kes kogukondi alles kavandavad, hiljuti loodi sama maailmavaatega inimeste koondamiseks ka Eesti ökokogukondade ühendus. Mina olen valdkonnaga mõnevõrra tuttav tänu algusjärgus uurimusele, millega tegime sügisel algust Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi elustiilide uurimiskeskuses.

Elu jumalike juhtnööride järgi – Findhorn

Sama uurimusega seoses külastasin koos kolleegiga möödunud sügisel üht maailma vanimat (öko)kogukonda Šotimaal Findhornis. Selle „lugu” on huvitav: 1960. aastate alguses olevat vaimseid praktikaid harrastav Eileen Caddy saanud jumalalt ilmutusi. Neid järgides panigi ta aluse ühele praeguse maailma tuntumale kogukonnale. Caddy abikaasa korraldas „jumalike juhtnööride” järgi kogukondlaste elu kümme aastat. Siis ühel päeval tulnud jumalalt juhis: „No more guidance – nüüd tuleb ise hakkama saada.” Juhtimise võttis üle selleks loodud administratsioon,  Eileen jäi kõrvale,  kuid elas kogukonnas kõrge vanuseni ja suri mõni aasta tagasi.

Umbes 200 inimest elab praegu Parkis, nii-öelda keskses külas, sadakond elab eraldi asuvas majas  ja veel mõnisada inimest ümbruskonnas. See on ühtaegu „klooster ja kogukond”, ütles mulle kohaliku elu iseloomustuseks Jonathan Dawson, Findhornis elav rahvusvahelise ökokülade liikumise president.

Väidetavalt on Findhorni spirituaalne kogukond hakanud muutma kogu ümbruskonda: „tavalised kohalikud” ja „Findhorni kogukondlased” on mõne-võrra segunenud. Ja kui esialgu oli tegemist selgelt eristuva vaimsusega kogukonnaga, siis vaatamata sellele, et see alge pole kogukonnast kadunud, ei pruugi see olla uute tulijate jaoks esmatähtis ning paljud liituvad eelkõige ökoloogilistel ja sotsiaalsetel põhjustel. Jonathan Dawson näiteks suhtub jumalikesse ilmutustesse, mis tikuvad nende saaja huve kaitsma, ilmse skepsisega, aga austab ja väärtustab kõrgelt Findhorni elukorraldust.  

Kogukonna püsimisel mängivad väga olulist rolli rituaalid, mis ulatuvad ühistest söömaaegadest grupimeditatsioonideni. Kogukond on majanduslikult iseseisev: eluks vajalik elektrienergia toodetakse tuulikutega kohapeal, samuti kasvatatakse samas piirkonnas suur osa vajalikke toiduaineid. Paljud säärased kogukonnad tunduvad valmistuvat võimalikuks ökoloogiliseks katastroofiks.

Päev täis karma-joogat

Eestis võib üheks vanimaks pidada Harjumaa Lilleoru kogukonda, mille tuumikseltskond, Ingvar Villido joogaõpilased tunnevad üksteist juba 1990-ndate algusaastatest. Paaripäevase seal viibimise kogemuse põhjal võiksin öelda, et kogukonna keskme moodustab Villido ja tema õpetus: kogum eri uskumusi, milles kesksel kohal on eneseteadvustamine.

Sarnaselt Findhorniga külastavad ka Lilleorgu koolituste raames paljud inimesed, seltskond vaheldub ja täieneb. Kui osalesin detsembris talvelaagris, siis algas selle iga päev palveteenistuse ehk aaratiga. Sellele järgnes päeva täitev (lõunaga katkestatud) karma-jooga, mille raames ma koos kolleegiga ühel päeval aknaid pesin ja teine päev puid ladusin. Õhtuti toimusid Ingvari praktikad. Meie kuulsime mõtte-arendust „kleshadest” – mõttevormidest ja käitumismustritest, kuhu kipume takerduma, selle asemel et „enesega kooskõlas tõeliselt oma elu elada”.

Tunnistan, et inimesed, kellega seal rääkisin, tundusid olevat õnnelikud ja „õpetajale” teejuhtimise eest tänulikud. Seltskonnaga liitumise peapõhjus on asjaosaliste jaoks olnud selle spirituaalne külg: säästlikkus ja kogukondlikkus on midagi, mis käib maailmavaatega enesestmõistetavalt kaasas. Siiani elab Lilleorus kohapeal vähe inimesi – kümne ringis –, pigem on selle kogukonna ümber koondunute näol tegemist valdavalt avatud seltskonnaga, kes korrapäraselt kohtub, aga praegu veel ühes kohas ei ela. Ehitamisjärgus on suurem ökoküla, nii et peatselt suureneb oluliselt ka kohalike hulk.

Lisaks esoteeriliste seltskondade nägemusele on Eestis kavandamisel kogukondi, mille peaeemärk on looduslähedane elu, mille  „ökoloogiline jalajälg” oleks võimalikult väike. Kõige tähtsam ideaal on soojad suhted ümbritsevate inimestega. Nagu väljendas üks 30. eluaastates mees, keda uurimisprojekti raames intervjueerisin: „Minu pilt ühest ideaalkülast on umbes selline, et minu kõrvalmajas elaks keegi, kes tegeleb energeetikateemadega, teisel pool elab õpetaja, kaugemal õudselt hea puutöömees ja temast edasi hüpersuperlahe kunstnik /.../.” Ka Eestis on selliseid kogukonnaideoloogia pooldajaid, kes pole veel valmis maale kolima ja eelistaksid pigem sarnastest põhimõtetest lähtuvat kogukonda linnas nn siirdelinna näol.

Säästlik Eesti küla

Ökokogukondadesse pürgijad on üsna erineva taustaga inimesed, keda seob mingi ühine idee: nad väärtustavad säästlikku eluviisi ja kogukondlikku koosolemist. Need on omavahel seotud: liigne kulutamine ja tarbimine, mis maailma ohustab, on individualismi kaasnähtus. Ökokogukonda kuuluvad või sinna pürgivad liikmed ei pea isiklikku autot ega pesumasinat tähtsaks ja võivad seda säästlikkuse huvides teistega jagada.

Kuid ökoloogiline ja sotsiaalne eluviis ei eelda tingimata elu ökokogukonnas. Kui jätta kõrvale spirituaalsusega seotud erinevused ning keskenduda vaid ökoloogilisele eluviisile ja sotsiaalsusele, siis tundub seda Eestis võrreldes Lääne-Euroopaga olevat palju rohkem ka täiesti tavapärastes kogukondades.

Külluslik tarbimine on meil kestnud palju lühemat aega ja tarbimisühiskonnaks nimetatav pole eriti maakohtades veel kuigi tugevalt kanda kinnitanud. Säästlikku eluviisi ja korduskasutust on vaesemate piirkondade elanikel vaja lihtsalt toimetulekuks – ka siis, kui nende käitumist ei suuna pidev „ökoloogilisele jalajäljele” mõtlemine.

Samuti on kitsastes oludes tähtis üksteist toetada ja osutada vastastikku tasuta väikseid teeneid. Nii et positiivne muutus, mis algaks lokaalsest kogukondlikkusest ökokülade eeskujul, võiks ilmselt Eesti maapiirkondades tulla mõneti lihtsamalt kui läänemaailmas. Suure tõenäosusega ei valluta ökokogukondades leviv maailmavaade Eestit veel lähiaastatel. Kuid ometi on tegemist olulise sotsiaalse fenomeniga, mis kindlasti mõjutab paljude inimeste elu.