Nimetust minimal music kasutas kujutava kunsti minimal art eeskujul esimesena Michael Nyman 1970. aastate algupoolel. Minimalistlik ehk korduste muusika oli sündinud juba kuuekümnendate keskel San Franciscos – Terry Riley, Steve Reichi ja Philip Glassi teostes. See kompositsioonitehnika väldib euroopalikku dramaatilisust ja narratiivsust, oluline on siin hoopis ”teos kui protsess” (Reich) – helikoe aeglane, järkjärguline muutumine läbi pideva korduste süsteemi.

Reichi loomingust kuuleme kontserdil kompositsiooni The Four Sections (1987), mis on helilooja üks väheseid teoseid sümfooniaorkestrile. Pealkirjas olev number 4 viitab orkestri neljale pillirühmale (keel-, puu-, vask- ja löökpillid) ning teose neljale osale. Kasutusel on orkestri (harvakasutatav) neljane koosseis ja iga osa liigendub neljaks erisuguse harmooniaga alaosaks.

John Adams (1947), samuti USA helilooja, sai 1970. aastate lõpul tuntuks teostega, milles korduste rohkus on pärit minimalismist, kuid muusikaline aeg voolab euroopalikumalt – faktuur muutub teostes kiiremini, teemades võib esineda ka kontraste ning üldine staatika vaheldub peaaegu et romantiliste tõusudega. Sisuliselt on see juba postminimalism. Adamsi kontserdil kõlavad lühilood on pärit helilooja ooperi ”Nixon Hiinas” loomise ajast (1986) ja on muusikaliselt sellele lähedased. Kompositsioonid moodustavad terviku pealkirjaga Two Fanfares for Orchestra. Tromba lontana (Kauge trompet) valmis Houstoni sümfooniaorkestri tellimusel Texase Vabariigi sõltumatuse deklaratsiooni 150. aastapäevaks, Short Ride in a Fast Machine (Lühike sõit kiire autoga) telliti aga Mansfieldi vabaõhufestivali avamiseks Pittsburghi sümfooniaorkestri jaoks.

Hooajal 1996/97 ERSO juures resideerivalt heliloojalt Eino Tambergilt (1930) kuuleme kontserdil süiti balletist ”Joanna tentata” (1972) ning ”Tundelist teekonda klarnetiga” (1996), kus solistiks on Eesti silmapaistvamaid klarnetimängijaid Toomas Vavilov (1969).