Olav Ehala: klaveriga konferansjee

 (1)

Olav Ehala: klaveriga konferansjee
Pille-Riin Pregel

Olav Ehalal oli sünnipäev, mida laupäeval tähistatakse Tartu laululaval kontserdiga “Päikeseratas”. Ehala ise ei taha sünnipäeva tähtsust rõhutada.

•• Millest lähtute filmi- ja teatrimuusikat luues?

Ennekõike tuleb lähtuda ikka materjalist. Kui tegu on teatrilavastusega, siis tuleb algul tutvuda loo endaga ning lavastaja nägemuse ja soovidega. Tuleb käia proovides.

Filmimuusikas oleneb muusika loomine lavastajast. Räägin režissööriga, kuulan tema mõtteid. Mitmed animafilmide tegijad on minu head semud. Nad räägivad küll algideest, aga jätavad enamasti vabaduse, millise muusika filmile loon.

Tavaliselt vaatan valmis tehtud filmijupikesi, tutvun karakteritega, et tunnetada meeleolu.

•• Mida peate oma loomingus suurimaks õnnestumiseks?

See oleks sama hea, kui küsida lapsevanemalt, kes tema lastest on kõige andekam. Aga kui kriteeriumiks pidada edukust, siis seda on ju olnud “Nukitsamees”. “Nukitsameest” näidatakse tihti televisioonis, muusika ise on hakanud oma elu elama, laule esitatakse laulupeol. Aga animatsioonidest on kindlasti tähtsaim “Eine murul”, mida peab oluliseks kogu animafilmi-inimeste seltskond – juba iseenesest üsna marginaalne kamp.

•• Keda või mida peate oma loomingu mõjutajaks?

Noh, siin on liialt palju tegureid, et neid üles lugeda. Üks olulisemaid oli kindlasti Uno Naissoo soosiv suhtumine. Naissoo oli mul muusikakooli ajal ühe lühiajalise aine õpetaja.

Mängisin siis biitansamblis ja olin selle jaoks ka mõned lood teinud, aga ega heliloojaks end küll ei pidanud. Aga Uno Naissoo soovitas sellega edasi tegeleda.

Oluline kogemus on see, et olen kuulanud eri žanrites muusikat. Näiteks mõned meloodiakaunistused on omased vanema ajastu muusikale. Kui heliloojateed alustasin, siis mõjutas rohkem lähim ümbrus, näiteks välismaine biitmuusika. Samal ajal tekkis ka jazzihuvi. Vanemaks saades laienes maailmapilt koos muusikahariduse omandamisega.

•• Te olete nii pianist kui ka helilooja. Kas nende elukutsete vahel valitseb ka mingi hierarhia?

Ma tegelen üldse paljude asjadega ja järjekorda neid ei seaks. Kui pianist või üldse instrumentalist esineb ega salvesta oma esinemist helikandjale, siis on see ajaline sündmus – oli, lõppes ja jäi õhku rippuma. Heliloojal aga on teos olemas, kas või noodis.

Eks see ole samasugune küsimus nagu see, kumb oli varem, kas muna või kana. Ent kui interpreet ja helilooja on ühes isikus, siis pakub see head vaheldust.

•• Kuidas sai alguse koostöö Kiigelaulukuuikuga?

Koostöö sai alguse siis, kui need noored inimesed õppisid Otsa-nimelises muusikakoolis. Ükskord läksid nad mardipäeval Tõnu Kaljuste ukse taha laulma. Kaljustele see seltskond meeldis ja ta tegeles nendega, hankis neile välismaalt noote jne.

Lõpuks tutvustas tema neid mulle ja mind neile ning sellest algaski meie koostöö. Vahel on kõlanud eksiarvamus, nagu oleksin ma nende juht. Nii see kindlasti pole, nende vedav pool ja kõva organiseerija on Riina Roose. Naljatades on nad öelnud, et Kiigelaulukuuiku kontsertidel olen ma ansambli konferansjee, kes mängib ka klaverit.

Laupäeval kell 20

Tartu laululaval

•• Mängitakse ja lauldakse Olav Ehala loomingut filmidest “Nukitsamees”, “Kaotajad”, “Karoliine hõbelõng” jt.

•• Esitavad: Priit Võigemast, Maria Soomets, Karol Kuntsel, Andero Ermel, Hele Kõre, Evelin Pang, Tõnis Mägi ja Kiigelaulukuuik, Vanemuise sümfooniaorkester jt.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare