Olav Maran – avangardistist vanameistriks
Olav Maran on sündinud 1933. aastal. Seega peaks ta kuuluma kuhugi Olev Subbi, Enn Põldroosi ja Nikolai Kormašovi põlvkonda, kuid seda kaugeltki mitte loominguliselt.
Kunstiinstituudi lõpetas ta 1959. aastal hoopis graafika erialal, seejärel töötas ajalehe Pikker kunstnikuna, mis ehk mõjutas ka tema vabaloomingut. Sinna võeti ta ilmselt tänu diplomitööle, milleks olid plakatid, nähti ka tema häid karikeerijaoskusi. Ta ei teinud läbi „karmi stiili”, mis oli valdav 1950. aastate lõpul ja järgmise kümnendi alguses.
Maran kuulub eespool nimetatud suure kolmiku suhtes pigem samasse seltskonda Henn Roode, Heldur Viirese ja Valdur Ohakaga, kes ahmisid moodsa kunsti õhku. Muidugi on olnud ka Ülo Soosteri mõju.
Ka Maran innustus abstraktsionismist ja sürrealismist – nii palju kui nende kohta informatsiooni läänest (ka sotsialismimaade edumeelsete kunstiajakirjade kaudu) läbi imbus. Anu Liivak lisab veel mõjutegureid: metafüüsiline maal, Cézanne ja naivism. Võib öelda, et Marani ja paljude tema mõttekaaslaste suhtumine maalikunsti oli üdini modernistlik. See tähendab veendumust, et maal peab tegelema ainult talle ainuomaste vahenditega, milleks on ette antud maali tasapind, värvid, faktuur ja kompositsioon. Igasugust kujutuslikkust püüti välistada – isegi kui maalil võib leida midagi äratuntavat, siis on see pärit sürrealistlikest fantaasiatest äraspidisel kujul. Rääkimata siis kunsti literatuursusest või sotsiaalsetest eesmärkidest, mis ei kuulunud maalikunsti ülesannete hulka.
Juba 1959. aastast on dateeritud Marani esimene sürrealistlik maal „Väljavaade”, mis võib olla inspireeritud Salvador Dali voolavatest vormidest ja erootikast. Igal juhul pidi ta olema tuttav sürrealistide psüühilise automatismi meetodiga. Meenutagem, et ka siinses „Kunstiülikooli” sarjas käsitletud Ilmar Malin jõudis selleni alles 1966. aastal. Modernistlikus kunstiajaloos on alati tähtis see, kes oli esimene. Suurt osa etendas Marani tolle aja loomingus guašimaal – on ju just see tehnika spontaanse eneseväljenduse seisukohalt vahetum kui õlimaal. Palju kasutas ta ka kollaaži, nagu kubistid.
Nemad olid taastanud sellise maalikunsti žanri nagu natüürmort ehk vaikelu. Picasso ja Braque uurisid kanne, potte, taldrikuid, püüdes neid nagu kombates tasapinnal lahti võtta. Sama tegid nad ka inimest kujutades. Modell oli vaid ettekääne selleks, et lahendada maalispetsiifilisi probleeme.
Miks on Cézanne’i modellid maalil kuidagi unised ja nõjatuvad toolileenile? Seepärast, et ta tegi viie-kuuetunniseid seansse ja lõpetas komplimendiga: „Aitäh, täna te poseerisite nagu õun.”
Sünteetilises kubismis ilmusid maalidele kleebitud ajaleheväljalõiked ja muud esemed. Marani kollaažides on nii sürrealismi („Result”), kubismi („Pelli”) kui ka veidi ühiskonnakriitikat („20. sajandi grimassid”). Kõik need kollaažid pärinevad 1965. aastast. Siin tuligi kaudselt kasuks töötamine Pikris, kus kindlasti kogu aeg kleebiti ja lõigati. Arvan, et kui Maran oleks liitunud peale tuleva popkunstiga, siis oleks ta teinud ka ruumilisi assamblaaže ja katsetanud avangardistlike filmidega.
Olav Maran oli 1960. aastatel vaieldamatult üks meie avangardi liidreid. Seda ka ideoloogiliselt, avaldades valgustavaid artikleid moodsast kunstist.
Kui eespool sai räägitud sellest, et abstraktsionism tahtis olla vaid maalispetsiifiline nähtus, omandas ta pärast Teist maailmasõda poliitilise tähenduse külma sõja relvana, sest oli otsene vastand totalitaarsetele režiimidele, kas N Liidu sotsialistlikule või natsiriikide realismile.
Vaikselt, kuid visalt imbus abstraktsionism ka siiapoole raudset eesriiet. Eestis jäi abstraktsionism siiski „põranda peale” ja seda paljuski tänu Maranile, kes käis enne 1966. aasta noortenäitust kunstnikke agiteerimas, et nood esitaksid ainult abstraktseid töid. Kunstnike liit oli nõutu: kui lükata need tööd tagasi, siis selgub, et meil polegi noort kunsti ja liidu töö noortega lonkab. Kompromiss leiti sellega, et kunstiinstituudist toodi lisaks enam-vähem „korralikke” maale.
Kannapööre 1968
Seni oleme kasutanud minevikuvormi („Maran oli...”), nüüd siis räägime olevikus („Maran on...”).
Kuidas seletada Marani loomingus olnud järsku pööret? Kindlasti olid taustaks maailmas toimunud sündmused, eelkõige Praha kevad, pärast mida algas kraanide kinnikeeramine. Teiseks hakkasid uuendusliikumised kogu maailmas vaibuma. Üha rohkem räägiti avangardi kriisist. Ka lähenes 1960. aastate põlvkond juba keskeale. Meenutagem, et vaibus ka luulebuum ja kirjanikud hakkasid tegelema n-ö raskemate žanritega, nagu romaan. Muusikud pöördusid samuti suurvormide poole. Mõelgem näiteks Arvo Pärdile.
Kunstis tegi Maraniga samasuguse kannapöörde Kaljo Põllu, kes oli Tartus vedanud Visarite gruppi pop- ja opkunsti liinis. Nüüd süvenes ta rahvuslikku ja soome-ugri mütoloogiasse. Marani puhul loeb ka see, et peale tuleva põlvkonna kunst jäi temast kaugele. Anu Liivaku sõnul oli popkunst „tema natuurile võõras dominant”.
Ehk peamine Olav Marani muutumise põhjus oli pöördumine religiooni poole. Siit algaski see „vanameisterlik” periood. Juba veidi varem ilmusid intiimsed loodusvaated, kuigi veel poolabstraktses käsitluses. Edasi tulid vaikelud, kust tasapisi kadusid värvimodelleeringud ning jäi traditsiooniline vormi kujutamine valguse ja varjuga.
Pealkirjadesse jääb endiselt „Vaikelu”, kuid see on natüürmort („surnud elu”) selle vanas tähenduses: laudlinal potid-pannid, lilled, puuviljad, sekka mõni kodune ese, vahel ka vaade aknast. Inimest ta peaaegu üldse ei kujuta. Meenub ainult kirjakunstnikust abikaasa Sylvia Liibergi portree (1981).
Kas on selle põhjuseks sügav religioossus, sest on usundeid, milles inimese kujutamine on üldse tabu? Kuid Anu Liivak arvab, et elutute esemete kujutamise taga on midagi sügavamat: „Nii väljendab Maran respekti inimese võimele luua püsiväärtusi. Ta ei kujuta luksusesemeid ega ajutiseks tarbimiseks mõeldud esemeid.”
Maran, nagu Põllugi, ei tahtnud tükk aega midagi teada oma kunagistest katsetustest avangardi vallas. Alles viimasel kümnendil on nad hakanud neid näitama. Nii et maitse asi – kellele meeldib avangardist Maran, kellele vanameister Maran.
