Oleg Pissarenko: leidsin tee lihtsuse maailma
•• Milline õigupoolest on see „Prii lapse ilma” idee, kuidas ta kujunes ja helilise väljundi leidis?
Tundsin ühel hetkel, et just sellist asja on vaja teha – rääkida elementaarsetest asjadest, teha elementaarset muusikat, saada vabaks inimeseks muusika kaudu... „Prii lapse ilm” ongi minu jaoks vabaduse muusika ning vabaduse maailm üheaegselt. See on pilk maailmale lapse silmadega.
•• Paljud „Prii lapse ilma” lood kõlavad kohati islandipärase postrokina, on see teadlik mõju või alateadlik kokkusattumus?
Tänapäeval on võimatu teha muusikat, mis ei kõlaks millegi juba olnu moodi, ja kui püütaksegi teha enneolematut, kipub see kõlama raskesti talutavalt. Kuulasin Arvo Pärdi teoseid „Spiegel im Spiegel” ja „Für Alina” ning tundsin, et selles lihtsuses on kõik.
Oled varem öelnud „Prii lapse ilma” materjali kohta, et see on samm džässminimalismi suunas, kui kaugel on see ideaalmuusika, milleni ühel hetkel jõuda tahaksid?
Mulle meeldib väljend „džässminimalism”, kuna džäss ja minimalism on vastandid. Džässis on tähtsad improvisatsioon, virtuoossus, vaimukus, minimalismis aga keskendutakse vaid hädavajalikule. Meie ansambel pärineb džässitraditsioonist, mängime aga positiivset minimalismi. Kuidas siis seda teisiti määratleda? Ideaalmuusika on minu jaoks see, mida praegu teen ja teisiti ma ei saagi.
Kui rääkida muusiku heliloojakäekirja kujunemisest, peab alustama ilmselt juurtest. Minu puhul on need vene rokis (Kino, Alisa, DDT) ning lisaks lääne muusikast The Doors, alles hiljem, kui tulin Otsa kooli Narva–Tallinna bussiga, sattusin vaimustusse džässist. Tol ajal olid eeskujudeks John Scofield, Pat Metheny ja tegelikult veel väga paljud. Praegu on ring täis saanud, kuulan jälle Kinod, ümisen venekeelseid laule kaasa – tohutu kaif! Jim Morrisson meeldib ka jälle.
•• Album on kontserdiülesvõte, mis sind selle salvestusmeetodi juures paelub?
See on vabaduse maailma üks osa – mitte hakata põdema iga valesti mängitud noodi pärast, mitte lihvida muusikat arvutite ning muude asjadega mingisuguseks steriilseks pseudokunstiks, vaid mängida muusikat inimestele, kes on seda kuulama tulnud – ongi kõik. Ebatäiuslik ongi täiuslik.
•• Oled plaadile lugude vahele jätnud ka aplausi- ja publikuga suhtlemise kohti, kas kontserdi vahetu elamuse rõhutamiseks?
Minule on väga oluline vahetu kontakt publikuga – inimestega, kelle jaoks ma muusikat teen. Muusika on elus siis, kui seda kuulatakse, sellepärast tahtsingi teha live-plaati, ausat muusikat.
•• Sinu eelmised albumid ilmusid märksa lühemate vahedega kui viimased. Mis mahtus „Valguse värve” ja „Prii lapse ilma” lahutava kahe aasta sisse?
Iga sünni eel peab toimuma midagi, mis seda põhjustab. Pealetükkiv infoühiskond, ebaterve konkurents igas eluvaldkonnas, arutu rahakesksus, müra – need väsitasid mu ära. Mul tekkis vajadus soojuse, lihtsuse, siiruse järele. Samas tegelesin aktiivselt Tartu Elleri kooli pop-džässi osakonnaga. Olen algusest peale selle juhataja ning suhtun sellesse töösse vägagi tõsiselt. Sinna on kogunenud äärmiselt meeldiv seltskond. Head sõbrad ja kolleegid, nagu näiteks Lembit Saarsalu või Raun Juurikas teevad pedagoogitöö rohkem kui meeldivaks.
•• Millised on su edasised bändi- ja kontserdiplaanid?
Novembris ilmume lavale Pärnus, Tallinnas ja kindlasti veel kuskil.
Uus album
Esitluskontsert
Täna kell 21 Viljandi jazziklubis
Lavale astuvad:
•• Oleg Pissarenko – akustiline kitarr
•• Raun Juurikas – klahvpillid
•• Mihkel Mälgand – bass
•• Ahto Abner – löökriistad
