Oleks minu olemine
Veera Saare romaani „Ukuaru” kohta võib julgesti öelda, et see lugu vaatab ühe silmaga metsa poole ja teisega kodu poole. See on lugu kahest tõelisest eesti naisest, kes ei karda metsa, tööd ega keda kuraditki. Omaenda katuse ja korstna nimel on nad valmis peaaegu kõigeks ja metsamehed – õigupoolest -naised – saavad neist mõlemast. Naise kohta aga ei väsi ümberkaudsed neile meelde tuletamast.
See raamat oma väsimatut eluvõitlust pidavate naiskangelastega on kindlasti eeskujuks olnud sadadele kui mitte tuhandetele eesti naistele, küllap tunneb nii mõnigi lugeja siin ära oma ema või vanaema. See on naine, kes enam-vähem nurisemata kannab ära kõik eluraskused ja samal ajal teab naise kohta. Siin ei ole isegi mitte klaaslage. Lihtsalt on asjad, mida naine tohib tahta ja mida mitte – ja asi ants.
Raamatust filmiks
„Ukuaru” ei jäänud mitte ainult edukaks raamatuks. Kui romaan ilmus 1969. aastal, siis Leida Laiuse lavastatud film linastus juba 1974. aastal. Elle Kulli Minnast ja Lembit Ulfsaki Akslist said veelgi elusamad prototüübid kui raamatukangelastest. Kui mees on ikka pilli- ja viinamees, peab naine kõik raskused enda kanda võtma. Ja kogu vastutuse. Seda nõuab armastus oma laste, talu ja metsa vastu.
Rahaga olnud alati kitsas. „Alles Vene aja lõpul, kui korraga ilmus mitu raamatut, oleksin võinud osta kas või kaks Žigulid, aga ma lihtsalt ei osanud midagi osta,” tunnistas kirjanik 90. sünnipäeva puhul antud intervjuus.
„Ukuaru” väsimatust Minnast on saanud osa eesti naise enesekuvandist. Klaaslagesid on veel küll, mida klirinal purustada, aga üliõpilastest on juba kolmveerand naissoost. Mis muud kui edasi, eesti naine!