Lihtsalt on asjad, mida naine tohib tahta ja mida mitte – ja asi ants.
Minna, perekonna neljas plika, kes isaga samaväärselt propse koorib, ihkab üle kõige õppida ja tahab minna õmbluskooli. Vend ju ometi saab, tema õpingute nimel on isa valmis või naba paigast töötama. Vennale lähevad linna teele rahanatuke ja toidupakike, teda toetab Minnagi. Tütre koolitamine on aga raha mahaviskamine. „Ei jõua mina võõrastele meestele naisi koolitada,” ütleb isa. Nagu mees ütleb, nii jääb. Ei saa üks plika isa vastu. Ukuaru kui tegelane astub välja juba raamatu alguses, kui Minna ema proovib oma vanameest sinna laanetallu meelitada. Ukuarul on koht vabaks jäänud, poeg on vana Mihkli ära viinud. Naine tahab ikka oma kotust ja oma lehma: „Oh, oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, tieksin tua tuulele ja sauna saare oksale.” Emal see plaan läbi ei lähe, kuid Minna jõuab Ukuarule kohale. Koos oma Aksliga, kes pillimehena on kõrges hinnas. Selle mehe pärast hülgab ta Mägede Kuninga, kohaliku suurtalu omaniku. Ja nii algabki ühe noore naise võitlus omaenda elu ja laste elunatukese eest. Jälle tuleb ridamisi tütreid, enne kui sünnib Enn-Aksel, aga isa on oma naissooga täiesti rahul. Mingigi edasiminek. Lehm ja tütred. Ja oma koht, oma Ukuaru. Küll keset metsi ja soid, naabritest kilomeetrite kaugusel, aga ikkagi oma.

See raamat oma väsimatut eluvõitlust pidavate naiskangelastega on kindlasti eeskujuks olnud sadadele kui mitte tuhandetele eesti naistele, küllap tunneb nii mõnigi lugeja siin ära oma ema või vanaema. See on naine, kes enam-vähem nurisemata kannab ära kõik eluraskused ja samal ajal teab naise kohta. Siin ei ole isegi mitte klaaslage. Lihtsalt on asjad, mida naine tohib tahta ja mida mitte – ja asi ants.

Raamatust filmiks

„Ukuaru” ei jäänud mitte ainult edukaks raamatuks. Kui romaan ilmus 1969. aastal, siis Leida Laiuse lavastatud film linastus juba 1974. aastal. Elle Kulli Minnast ja Lembit Ulfsaki Akslist said veelgi elusamad prototüübid kui raamatukangelastest. Kui mees on ikka pilli- ja viinamees, peab naine kõik raskused enda kanda võtma. Ja kogu vastutuse. Seda nõuab armastus oma laste, talu ja metsa vastu.

Pikalt õpetajana töötanud kirjanik teadis omast kogemusest, kui keeruline on naise elu.
Romaan aga võitis 1970. aastal Vilde kirjandusauhinna. Veera Saar (1912–2004) jõudis oma pika elu jooksul kirjutada veel terve hulga romaane ja jutustusi. Pikalt õpetajana töötanud kirjanik teadis omast kogemusest, kui keeruline on naise elu. Oma esimese lasteraamatu lastejutuvõistlusele saatnud, oli ta tütrele lubanud: kui saame auhinna, võid selle eest kommi osta. Auhind tuligi, aga kommi ei saanud, sest raha oli hädasti mujale vaja. „Raha oli tollal nii vähe, et peaaegu polnudki.”

Rahaga olnud alati kitsas. „Alles Vene aja lõpul, kui korraga ilmus mitu raamatut, oleksin võinud osta kas või kaks Žigulid, aga ma lihtsalt ei osanud midagi osta,” tunnistas kirjanik 90. sünnipäeva puhul antud intervjuus.

„Ukuaru” väsimatust Minnast on saanud osa eesti naise enesekuvandist. Klaaslagesid on veel küll, mida klirinal purustada, aga üliõpilastest on juba kolmveerand naissoost. Mis muud kui edasi, eesti naine!

Kes ta on?

Veera Saare romaan „Lõokesed taeva all” sai 1959. aasta romaanivõistlusel II koha. Esimest kohta välja ei antud. Esimene naine, kes romaanivõistlusel I koha sai, oli Tiina Laanem romaaniga „Väikesed vanamehed” (2006).

1957. aastal pälvis Veera Saar Eesti NSV teenelise õpetaja aunimetuse. Teiste hulgas on selle pälvinud ka Kalju Teras ja Hillar Palamets.

Veera Saare kõige kuulsam õpilane oli Arnold Rüütel.

„Ukuaru” romaani on välja antud kolm korda: 1969, 1976 ja 2003.

Filmi jaoks ehitatud Ukuarul pakutakse sama nime all majutusteenust. 2007. aastal toimus seal noorte pidu, kus juhtus traagiline õnnetus: pussitati nelja noormeest, kellest üks suri.

Veera Saare „Ukuaru“ on homsest koos LP-ga saadaval vaid nädal aega! Vaata lisa: www.lpraamat.ee.