Olemise arheoloog

Kaia Kiik jõudis filosoofiaõpingute kaudu maalimise juurde. Äsja Vaala galeriis avatud näitus tegeleb maailma uurimise ja mälukihistuste mahakraapimisega. Mida sealt kihtide alt võib leida?

Ilus on inimene, kelle rada on isikupärane. See, kes ei talla sissekõnnitud radu. Kaia Kiik on kindlasti selline, tema elukäigu keerdtreppidega enda kurssi viimine on juba omaette tükk.

Kõik algas Kuressaare sünnitusmajas. Siis tulid esimesed aastad Kuressaares ja Muhus, edasi Tallinn ja Valga. Kirglik soov saada osa filosoofiaõpingutest maailma parimas koolis viis Kaia 12 aasta eest Pariisi. Järjekindel ja vankumatu soov õppida seal Bourdieu või Derrida käe all sai lõpuks pärjatud eduga kooli sisseastumiseksamitel ja järgnevad neli aastat möödusid inimmõtlemise kõige abstraktsemates sfäärides. Küsimused tõest ja asjade olemusest said Kaia jaoks igapäevaseks. Edasi Sorbonne’i filosoofia doktorantuuris õppides tuli mõistmine, et kõiki neid küsimusi on võimalik lahendada ka kunsti luues. Maalimise praktiline pool tundus ühtäkki nii huvitav.

Pärast seitset aastat Pariisis tuli kaks ja pool aastat Los Angeleses: soe kliima, ookean, avar ruum ja toredad inimesed. Miski tõmbas ikkagi tagasi Euroopasse, Pariisi, kuid endiselt käib ta järjekindla regulaarsusega kaks korda aastas LA-s.

Ning üleeile avas Kaia oma esimese isikunäituse Tallinnas Vaala galeriis. Edasi räägib ta ise talle olulistest asjadest.

Loomisprotsessist

Olen nagu kiirteel, kus mõnikord läheb üks rida kiiremini ja siis jälle teine. Mõnikord on minu seest tulev idee impulsiks ja siis jälle juhib mind materjal.

Mõnikord tekivad protsessi käigus vead, mis avavad töö täiesti uue nurga alt. Need hetked äratavad mind ellu. Püüan siis leida ideid, mis vastaksid sellisele olukorrale materjalis.

Sõnumist

Alguses ei loonud ma teadlikult, keerlesin ümber oma naba – looming kui puhas ja aus eneseväljendus. Aga olen mõistnud, et maalin enda pärast, kuid mitte enda jaoks. Selleks et oleks dialoog ja inimestega rääkida olen püüdnud olla oma sõnumis selgem ja sümboolsem. Selle taga on soov olla mõistetavam.

Kunstimaailmadest

Pariisi ja Los Angelese kunstimaailm on väga erinevad, kuid nad tasakaalustavad teineteist. Pariisi pikk ajalugu lisab sügavusmõõdet, aga entusiasmi on seal sellevõrra vähem. Ameerikast vaadatuna on Pariisil muidugi mingi eriline aura ja Pariis ootab Ameerikalt pidevalt uuenduslikkust. Pariis on väga institutsionaalse kunstieluga, Ameerika seevastu palju vabam ja eraalgatustekesksem.

Pariisist

Olen endiselt Pariisi armunud, muidu ei oleks ma LA-st tagasi tulnud. Ikka ja jälle Seine’i ääres jalutades voolab selle linna seletamatu maagia minusse. Mulle on oluline kultuuri sügavus. Kui vaatan väljakut, kus võeti Marie Antoinette’il pea maha või kus ta vanglas istus, siis tunnen, et seal on praeguse ühiskonna ajaloo lätted.

Eestist

Kõik minu viimased tööd on seotud koduga: rannaga Muhumaal või näiteks objektidega teismeliseeast. Veider, kuidas need asjad – lapsepõlve kopikakollektsioon või ema kingitud sõrmused ja teelusikad – on nüüd ringiga Eestis tagasi.

Eestis käib aeg väga kiiresti. Meie inimesi saab mitmeski mõttes võrrelda pigem LA-ga – siin on ruumi ja ajalugu ei suru meid nii nagu vanas Euroopas. Kuid üks joon on meis pigem prantslaslik: eestlastel meeldib end ohvriks mängida ja tunda end selle kaudu märtrina.

Kuid mille üle on mul hea meel, on see, et kui ma Prantsusmaal ütlen, et olen eestlane, siis üha enam assotsieerub see neile Tiigrihüppe ja tehnilise progressiga.

Keskkonnast

Keskkond on oluline, olen mõttemaailmalt roheline. Kui saaksin vahetada pesupulbri, mida kasutan maalide peal, millegi keskkonnasäästlikuma vastu, siis ma seda ka teen. Kuid poliitikast enam huvitab mind inimloomus. Olen elanud üsna süsteemivälist elu – ei osale streikides, ei käi hääletamas. Prantsusmaa raskepärane ja bürokraatlik süsteem ei meeldi mulle eriti. Mulle tundub, et see ei arvesta tihti inimese loomust ja initsiatiivi, pigem keskendub mugavale elule.

Nõuka-müüdist

Mäletan üht Carmen Kassi intervjuud, kus ta rääkis Kalašnikovidest. Ka mina olen õppinud 12-aastaselt neid automaate kokku panema. Kuid see müüt ei lähe Pariisis läbi. Ameerikas võib-olla isegi toimiks, kuid sinna minnes on mul pigem Pariisi-pagas, see on palju võimsam.

Mälust

Maalikunstiga on võimalik uurida maailma ja seda ma just praegu teengi. Minu näituse pealkiri on „Strata” (ld kihistused). Ning tehnikaks on kraapimine: võtan pildilt maha kihistusi, et sealt midagi leida. Või mõnikord ka mitte midagi leida. Uurin mälu kihte, aja mõiste mu töödes on väga oluline.

Kui töötan, siis lõuendid on mul ateljeepõrandal – aluskihiks on vaik ja pealmiseks spetsiaalne freskode restaureerimiseks kasutatav lakk, mis imendub kihtidesse. Viskan, viskan, viskan sinna üha uusi kihistusi. Ja siis kraabin taas maha. Osa tuleb, mõni kiht aga jääb ning peidab sinna jäänud mälestisi.

Sõnadest

Mulle meeldib rääkida. Kuid tihti areneb mu looming ja tehnika kiiremini, kui jõuan seda sõnastada. Mul on nii palju uusi mõtteid peas, et tunnen – juba ma valetan! Ning niikuinii jääb vähemalt pool alati ütlemata, see pool, mis on nagunii sõnades väljendamatu. Seepärast ei püüagi ma ühildada sõnade ja maalide maailma. Kuid ühtaegu võivad sõnad aidata mind kui inimest ja selle kaudu ka loomingut paremini mõista.

Näitus

„Strata” jääb Vaala galeriis avatuks kuni 21. aprillini.