Olev Muska otsiv vaim tegi Tormisest avangarddisko

Kaljuste, Rannapi ja Eesperega samast aastakäigust väliseestlane leiab muusikast üllatavaid asju.

„Aga meie olime kõigest soojendusesinejad, nüüd astub lavale Olev Muska!” teadustab Jaak Sooäär, kui tema, Kadri Voorand, Paul Daniel ja Liisi Koikson on laupäevasel kontsertil oma Tormise-töötluste eest aplausi kätte saanud. Mustas ülikonnas Muska tuleb saali esireast lavale, avab kaks rüperaali, tõmbab pähe klapid ja mikrofoni. Saal tehakse kottpimedaks ja järgneb tõeline audiovisuaalne tulevärk, sürrealistlik-psühhedeelne avangarddisko, mis ületab kõik publiku ootused.

Pärast kontserti, kui Muska on oma seadmed kokku pakkinud ja mina saadud elamuseobadusest toibunud, suundume juttu ajama. Muusik on Austraalias sündinud, aga emakeel on suus. „Kuid kui proovid sealsele publikule eesti keeles midagi väljendada, siis sellega kaugele ei jõua,” ütleb Muska. „Eesti keel on indoeuroopa keeltele nii võõras, et keel muutub rohkem heli poolest loominguliseks riistaks. Tähendus kaob, aga kõla jääb. Ehk sellepärast olengi huvitatud ka sugulasrahvaste keeltest, seal on kilde ja tuttavaid või pooleldi tuttavaid sõnu. Ja see annab asjale laiema perspektiivi. Ning kuigi ma pole patrioot, aga siiski on mul väga palju ühist eesti keele ja kultuuri ja ajalooga, siis ma ikka otsin endale sellest mingit tähendust.” Ta lisab, et kunstnikuna püüab ta niikuinii teha seda, mis tundub loomulik ja intuitiivselt õige. „Ja ma olen leidnud, et eesti keel on mulle tuttav ja loomulik.”