OLEV REMSU: Edgar Savisaar ründab ja kutsub vastu ründama
##Autor ei tugine üksnes oma mälule, isegi ülearu ohtralt tsiteeritakse toonast ajakirjandust ja teisi seni ilmunud käsitlusi, vähem arhiivdokumente. Aga milleks üldse liigselt osundada? Milleks püüda jätta teadustöö muljet, pole ju saladus, et tsitaate leiaks alati vastavalt vajadusele nii- või teistsuguseid. Ja nii mõnigi kord reedab viitamine hoopiski argumendi haprust. Mind köidavadki enam subjektiivsemad lõigud, mis algavad sõnaga “Mäletan...” või mõne teise samasugusega. Teose alapealkirja “Eesti lähiajalugu 1990–1992” ei saa tõlgendada anrimääranguna, see on pigem märk autori kreedo vankumatusest.
Ei ole kahtlust, et Savisaar kuulub inimeste hulka, kes on lausa kohustatud kirjutama memuaare. Nüüd on ta oma auülesande osaliselt täitnud, jääme ootele, millal ilmuvad nõukogude perioodi ja hilisema aja lahangud, mida nagu mokaotsast eessõnas lubataksegi. Ükskõik, kui olulised on autorile ja meie ühiskonnale kolm taasiseseisvumise aastat, oleks parasjagu aloogiline, kui muud aega ümbritseks vaikus.
Öeldu on ütleja autoportree, ja Savisaare oopus annab tunnistust titaani töövõimest, ajaloolase tugevast baasharidusest, filosoofi üldistusvõimest, publitsisti teravast selgesõnalisusest ning kompromissidesse jahedalt suhtuva poliitiku ründavast iseloomust, 1007-leheküljeline mammutessee on niisiis aus ja loomutruu.
Teos on korralikult teemadesse peatükitatud, ülesehituse aluseks on kronoloogia, kordusi ei esine. Kõigi teemade käsitluses jagunevad Savisaarel inimesed pro ja contra, ikka ta vaidleb. Teame, et varasemate oponentide seisukohti kummutades on tehniliselt tunduvalt lihtsam kirjutada, endal teksti vundamenti luua üpriski peadmurdev ülesanne.
Võtame KGB likvideerimise, kui ehk kõige närvekõditavama ainese (lk 768–774). Just selles kuumas vallas lööb Savisaares välja humanist: “Iseasi, kas see (nuhkimine – O.R.) on ikka süü, millest inimene surmani ei pääse?” Kummaline, kuid Savisaarega ühel meelel olnud inimesed on poliitikast eemale tõmbunud nagu näiteks Arvo Junti, Jaak Leiman, Vello Pohla, Raivo Vare, Rein Veidemann ja teised, tema vastased eesotsas Tunne Kelamiga jätkavad madistamist. Miks kurjuse pesa ei vallutatud tormijooksuga? Võime lugeda, et Savisaar eelistas läbirääkimisi, ta tunnistab vastastikust sümpaatiat KGB toonase juhi Vadim Bakatiniga, kes väidetavalt ise oma tööülesandeks olevat seadnud tšekistivaimu hävitamise. Agentide nimekirjad, mille üleandmise kohta oli kokkulepe Bakatini ja kindral Vjatšeslav Široniniga justkui olemas, jäid Eestil napilt-napilt saamata, kuna hiljem ei tulnud Tiit Vähi valitsus ja Rein Järliku komisjon oma ülesandega toime, ka Hardo Aasmäe juhitud komisjon töötanud mitteprofessionaalselt.
Üksmeelsust ei ole
Iseenesest mõista provotseerib ründav stiil vastu ründama, tekitab parteilist hüsteeriat, ja mingit lõplikku tõde ei selgu eales. Üksmeelsus, seegi näiline, esineb vaid totalitaarriikides. Umbusk ei sula, me jääme igavesti vaidlema selle üle, kuidas iseseisvus meile tagasi tuli, nagu soomlased murravad põlvkondade kaupa piike oma Kodusõja kallal. Kord puhkeb dispuut ägedamalt, siis jälle vaibub mõneks ajaks. Oleks ühiskonda raputav ja ehk veidi puhastavgi, kui Savisaare memuaarid süütaksid praegu esimese ägeda poleemika, ärgitaksid sõna võtma teisigi tol ajal juhtrolli mänginud ja seni ehk ettevaatusest keelt hammaste taga hoidnud poliitikuid. Ja oleks meeldiv, kui Savisaarele vaieldaks vastu või soostutaks temaga samasuguse põhjalikkusega, milleks on ka juba varem eeskuju näidanud Mart Laar ja Sirje Endre.
