OLEV REMSU: Hellar Grabbi – Eesti NSV kirjeldaja sealtpoolt Atlandit

 (8)
OLEV REMSU: Hellar Grabbi – Eesti NSV kirjeldaja sealtpoolt Atlandit
Rauno Volmar

Hellar Grabbi kirjatööd ajaloost, eestlastest ja ühiskonnast kuuluvad publitsistikaklassikasse.

Publitsist soovib kallutada meie sümpaatiaid-antipaatiaid suunas, mille õigsuses ta ise on niivõrd-kuivõrd veendunud. Tema käsutuses on faktide karm loogika, aga ka emotsionaalsed pursked. Hellar Grabbi kasutab valdavalt tõsiasjadel põhinevat ranget argumentatsiooni. Grabbi kreedoks on ustavus Eestile, ustavus Ameerikale, ustavus tänasele lääne demokraatiale. Vahel küll viskavad tundeavaldused paraja vimka – EÜS-ist võrsunud poliitikuid peab ta näiteks noortürklasteks! Ent just nemad – kui tõlkida see meie keelde – nõudsid kodakondsuse nullvarianti, mis tulenes nende osmanismi-ideoloogiast.

##Liiale minnakse Ameerika ülistamisegagi, lk 356 refereeritakse Poola välisministrit Geremeki, kes on rääkinud Ameerika otsustavast rollist Poola vabadusele. Poola on mitusada aastat naabrite-anastajate vastu võidelnud, teinud seda juba enne USA sündi. Halleluujas Ronald Reaganile ületab ameerikameelsus juba kriitilise piiri. Muidu asjalikust stiilist leidub tundelisi väljalangemisi nagu “viru veri ei värise”, “väike Vasja jooksis mammale Moskvas kaebama” (lk 248). Grabbi nõuab 1992. aastal koguni siseminister Lagle Pareki tagasiastumist, kuna Eestis valitses siis korruptantide ja maffia julm majanduslik ja sageli ka füüsiline terror. Siiski on ägedus erandiks, Grabbi poole sajandi jooksul sündinud tekstid sobiksid enamikul juhtudel tasakaalukuse ja poliitkorrektsuse näiteks. Teisest maailmasõjast rääkides meenutab ta nukra paratamatusena ka teiselpool rindejoont sõdinud laskurkorpuse ränki lahinguid, poliitreisikirjades ENSV-st annab rahuliku hinnangu Gustav Naani tegevusele.

Grabbi on sõdurkirjanik, au ja väärikus on printsiibid, millest ta lähtub. Tundub, et need on ta pärinud oma isalt, Konstantin Pätsi vanemalt käsundusohvitserilt kolonel Herbert Grabbilt, mehelt, kes ei murdunud NKVD piinapinkides ja hukkus sangarina.

Aga kumba on Grabbi rohkem, kas boheem või militaar? Vastuse annab tugeva presidendivõimu pooldamine, milles võib näha ka Ameerika eeskuju. Grabbile istub rohkem päevakajalisus ja konkreetsus, paistab, et kohustuslik lühike raadioformaat (osa tekste on kaastööd raadiole “Vaba Euroopa”) ei sobi talle kuigi hästi, löövam on Grabbi pikemates aruteludes, kus ta saab täies ilus esitleda oma sõna- ja väitluskunsti. Isegi looduskirjeldused tulevad tal hästi välja! (“Lumistes mõtetes”.)

Silma torkasid mõned näpukad. Tšuktšide asumisalal tuumakatsetusi ei tehtud (lk 292), kahes essees põlisrahvaste kaitsmise vajadusest juttu tehes on kahe silma vahele jäänud Esindamata Rahvaste Organisatsiooni olemasolu. Tuntud õigekeelsuse komistuskivi Neue Zürcher Zeitung on koguni kahel korral viltu läinud. Kirjutades eestlasi kummitanud ohust jääda vähemusrahvuseks omal maal, võinuks meenutada lisaks Põhja-Eestile ka Võru Gaasianalüsaatorite Tehast, mille ehitamise eesmärgiks oli alustada migrantide piiramisrõnga rajamist lõunas. Grabbi ülevaated teatrietendustest, kiirportreed meie 1960-ndate suurkujudest, 1969. aasta laulupeo meisterlik poliitiline lahang, kõik need kuuluvad meie publitsistika klassikasse. Olen arvanud, et diktatuuri võib mõista ainult isiklike läbielamiste kaudu, ent näib, et sellel reeglil on erandeid.

Grabbi jälgib soomepoiste uljast ja kurba saatust, rõhutab, millised suurused meie kultuurile on võrsunud nende hulgast. Õige! Aga mis siis, kui soomepoisid oleksid Soomes võtnud ühendust Suurbritannia või USA esindajatega ning leppinud kokku löögis natside pihta selja tagant. Vaat, see oleks septembris 1944 rinnet Narva jõe taga kinni hoidnud. Stalin ise oleks punaväe pealetungi peatanud, lasknud sakslastel ja eestlastel sõdida, nagu ta seda tegi Varssavi ülestõusu puhul. Grabbi ja Indrek Jürjo poleemikas olen mina raudselt Grabbi poolt. Mulle tundub koguni, et Grabbi ei saa kõiki argumente oma kasuks kasutadagi, jätab midagi tähtsat ütlemata. Kas Jürjo tõesti arvab, et VEKSA-külaliste võõrustajad saunaõhtuid ja restoranilõunaid vaid naiivsusest tegid? Või provotseerib Jürjo väljaütlemist?

Laetud mõte, sorav lause

Loe veel

Aeg - ajalt pruugib Grabbi väljendit “laetud mõte”, see “laetud” on mulle niivõrd nahkamööda, et hakkaksin seda tarvitama. Ja üldse on Grabbi lood selges ja kaunis eesti keeles, soravas lausestuses.

Tuleb välja, et meid Tartus (tagantjärele) ja Grabbit Washingtonis vapustasid ühed ja samad sündmused – Ungari ja Poola vastuhakk 1956. aastal. Meie, komnoored, olime kommunistide Imre Nagy’i ja Wladyslaw Gomulka poolt ning seda on olnud ka antikommunist Grabbi. Millise kaasaelamisega kirjeldab Grabbi Ungari lüüasaamist ja Poola võitu!

Milovan Djilas oli üks meie lemmikautoreid, kelle “Uut klassi” me Tartus maisipaberile ümber trükkisime. Kui elegantselt analüüsib “Eestlaste maas” Grabbi kunagist Jugoslaavia kommunisti number 2, samas on toodud teose inglise keelest eesti keelde tõlkija – see on Grabbi! Usun, et paljundasime just tema tõlget. Grabbi ei jäta tsiteerimata isegi Itaalia eurokommunisti Ignazio Silone otse ilmutuslikku tõdemust: “Lõppvõitlus peetakse kommunistide ja endiste kommunistide vahel.” Muuseas, Leningi ei pidanud bolsŠevismi suurimaks vaenlaseks kodanlust, vaid sotsiaaldemokraatiat. Ja Grabbi ongi sovetoloogi erksa positsioonitajuga rünnanud kommunismi-stalinismi just sellest kaevikust. Ainult stalinist Boleslaw Bieruti surm 1956. aastal on Grabbil kuidagi kahe silma vahele jäänud, ent just Poola Ühendatud Töölispartei esimese sekretäri koha tühjaksjäämine oli minu meelest vastuhaku vähemalt formaalseks käivitajaks.

Meil olid erinevad infoallikad, erinev haridusbaas, erinev seltskond, ja ometi mõtlesime ühtemoodi! Vahest sellepärast, et tõde oli meie poolel?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare