Olev Subbi — härrasmees, kes unistab juhusest


Olev Subbi — härrasmees, kes unistab juhusest
Rene Suurkaev

Eesti maalikunsti klassik Olev Subbi ei armasta tähtpäevade puhul kireda. Kuid olgu tagasihoidlikult lisatud, et homme täitub tal 80 eluaastat.

Olev Subbi ateljeekorter Tallinna südalinnas on mitteboheemlikult puhas. Šikilt lipsustatud kunstnik on andnud oma juubeli ja Tallinna Kunstihoones avatud näituse* puhul juba mitu intervjuud. Ja isegi kui see härrasmees püüab mind veenda, et tavaliselt ei valitse tema maalimise toas selline kord ning kõik see on vaid intervjuude pärast, siis pärast meie vestlust olen üsna veendunud, et siin majas valitseb alati kord. Olev Subbi on mõtlejana äärmiselt korrapärane ning sõnu valiv.

— Kuidas saate läbi numbritega?

— Ega ma eriti tähtsaks tähtpäevi pea. Elu sellest ei muutu. Ma ei ole näiteks kunagi teinud näitusi tähtpäevade järgi, ikka siis, kui töid on piisavalt kogunenud. Tähtpäevad on pigem sõprade, mitte avaliku elu jaoks.

— Kui ratsionaalne olete?

— Kunstnikuna olen küllalt ratsionaalne, et osata selle mõtteviisiga ka ratsionaalsust kõrvaldada. Kui mõistust on küllalt palju, siis korjab ta end teelt ära.

— Vaadates tagasi oma kunstnikuteele – kas on midagi, mida kahetsete?

— Otseselt küll mitte midagi. Minu elukutsevalik oli nii iseenesest mõistetav, teadsin juba 15-aastaselt kindlalt, et saan kunstnikuks. Elukutse valis minu, mitte mina teda.

Kui mõelda, mida ma suuremas plaanis kahetsen – siis seda okupatsiooniaega. See lõikas meilt ära loomulikud arengusuunad ja võimalused. See on meie rahva ühine kaotus ning me ei tea, kui suur see tegelikult on.

— Vaadates oma teekonda kunstnikuna, kui lineaarne see on olnud? Või on selles ka järske kurve ja pööranguid?

— Kõik muutused minu loomingus on tulnud vaikselt ja märkamatult. Need on märgatavad vaid siis, kui võtan varasema pildi ja võrdlen. Ma ei ole kunagi oma kunstnikuteed kontrollida püüdnud ega sõltunud hetkevooludest. Kui laduda minu 45 aasta pildid rivvi, siis on muutused neis väga sujuvad.

— Kuid isegi sellises vaikses orgaanilises arengus võib olla omalaadne mässuelement. Kuidas tajute seda endas?

— On kunstnikke, kes peavad oluliseks sekkuda kunstialastesse vaidlustesse, et muuta kardinaalselt kunstipilti. Minul selline soov puudub. Pigem on minus soov minna sügavamaks kvaliteedis. Minu jaoks on suurim unistus kunstis luua hea maal. See on kõikide minule mõju avaldanud maalide summa. Kuigi see ideaal on ähmane, siis sihtmärgina see töötab.

— Kuidas tajute kunsti ja sõna suhet? Kui oluline on sõnastada kunsti?

— Mul on võimatu õigustada sõnades oma piltide teket. Maalikunstniku positsioonilt vaadates ei ole pildil ja sõnal küll midagi ühist… Sõna ei suuda muuta piltide väärtust. Kuid mulle meeldib, kui inimene oskab sõnastada oma mõtteid. Olen ise sõna suhtes nõudlik ja püüan seda teha nii hästi, kui suudan.

— Kust tuleb kunstniku anne? Kellele te selle eest tänulik olete?

— Jään vastuse võlgu. Kui laps läheb kooli, siis laulmisõpetaja testib kuulmist ning on kohe lapse musikaalsus selge. Kuid kujutava kunsti jaoks selline testimise võimalus puudub. Kõik lapsed maalivad toredasti, neil on ju imetabane võime leida juhuseid. Soov näha nii ootamatuid värve kõrvuti annab tulemuse, et osa laste pilte võib ka professionaalile pakkuda suurt huvi. Just selle juhuse pärast, mida täiskasvanuna ei osata enam leida. Kuid laps hakkab seda võimet kaotama juba esimestes klassides, kus öeldakse, et maja kaht otsa korraga pole võimalik näha ning kõik jooned peavad olema sirged. Kogu spontaansus läheb nõnda kaotsi.

Juhus on kunstis kuldaväärt asi. Kuid seda on raske luua kunstis haritud inimesel. Lõpetanud kahekümnendate eluaastate keskel kunstiakadeemia, on inimesel kunstiharidus – kuid see ei garanteeri veel, et temast kunstnik saab. Neli-viis aastat omal käel möllamist pärast seda näitab, kes tegelikult kunstile truuks jääb.

Huvitav on mõelda, kui palju andeid on tegelikult jäänud avastamata, sest nad pole lihtsalt sattunud sellele teele. Inimese sees võivad olla peidus võimed – kuid kui pole kunagi sattunud kätte värvituubi, siis need ongi jäänud varjatuks.

— Kuidas te seda juhust iseendas leiate?

Loe veel

— See on unistus, mida enam kätte ei saa. Olles nii kaua maalinud ja arendanud oma käsitöölist oskust – spontaanset juhust on raske leida. Ma siiski otsin seda. Kui pildis on mingi element, millel puudub arukas põhjendus ja see meeldib mulle, jätan ma selle kindlasti alles. Ma luuran juhust, äkki ta ilmutab end pildil.

— Millises rütmis kulgevad teie päevad täna?

— Üldiselt olen õhtuinimene. Olen kaua üleval ja magan hommikuti pikalt välja. Hommikuti teen kõike muud, maalima hakkan peale lõunat. Pikkadel suveõhtutel kuni ööni välja. See ei ole mitte valguse, vaid pigem minu sisemise valmisoleku pärast.

— Milline on kunstniku missioon?

— Mina isiklikult ei usu kunsti progressi, kunstil ei ole võimalik areneda paremaks. Ta on selline, nagu on inimesed tema ajas. Näiteks meeldib mulle väga Egiptuse skulptuur. Tunnen, et sellest kaugemale minna ei saa. Tipud on ühekõrgused. Täna võib teha teistsugust skulptuuri, mis parimal juhul on küll sama hea, kuid mitte rohkem.

Missiooniga on sama lugu. Kui kunstil on mingi missioon, siis õnneks on see hoitud salajas kunstnike eest. Hästisõnastatav ja kõlav missioon, mille võtavad kunstnikud ise endale – see on näiline. Kunst on üks mäng inimkonna suures mustris. Kunsti olemasolu ei ole vaja õigustada, sest kunsti teke ja püsivus tõestavad mingi mõjuva põhjuse olemasolu.

— Kui kursis te praeguse kunstieluga olete?

— Meie kaasaegne kunst ei ole väga algupärane. Selleks et seda hästi tunda, peaks palju reisima ja viima kurssi uue kunstiga mujal. Kuid mina olen selle asemel viinud end kurssi pigem vana kunstiga, olen oma vana kunsti lemmikute hulgas meelsamini. Selles on midagi, mis toidab minu mõtteviisi.

Viimasel kunstiešelonil ei ole kunagi nime. Kuid see pikale veninud kontseptuaalse kunsti ajastu näitab juba märke möödumisest. Alles seejärel algab 21. sajand kunstis ja juhtub midagi, mida me teame sama vähe ette kui oma surma. Igal juhul ootan ma mõttekäiku, mis vabastaks kunstnikku enam kui praegune vabadus, mis on eelkõige näiline. Kui panna kunstnik võimu rakkesse, siis see salapärane ülesanne, mida mina aiman, jääb täitmata. Pealegi üks vana kooli kunstnik, kes maalib natüürmorti, võib olla oma tegevuses palju vabam kui see, kes tahab luua mingi igal juhul üllatava lavastuse. Pingutus lämmatab vabaduse.

— Ma näen siin kodu nurgas päris kena veiniriiulit. Olete avastanud enda jaoks veinide maailma?

— Olen õppinud veinist lugu pidama. Mul on neid alati väike varu ja hea lõuna juurde joon ikka klaasikese.

Sümpaatiad on mul väga lihtsad, näiteks Bordeaux’ veinid. Need ei ole küll igapäevaseks tarvitamiseks, kuid hea bordoo buketi rikkuse vastu ei saa. Mulle meeldivad väga ka Hispaania veinid. Kusjuures heatasemeliste Hispaania või uue maailma veinide kättesaamine on palju lihtsam ja odavam. Prantslasele ei sobi olla noor ja toores. Nad võtavad siis õige näo ette, kui on küpsenud aastaid.

* „Kölerist Subbini.

150 aastat eesti klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust” Tallinna Kunstihoones on avatud 1. aprillini.

Kes ta on?

Olev Subbi

•• Sündinud 07.03.1930 Tartus

•• Õppis 1957–1962 ERKI-s ning on pärast selle lõpetamist enamasti tegutsenud vabakutselise kunstnikuna, 1966. aastal oli tema esimene isikunäitus

Valik preemiaid:

•• 1969 Vilniuse kunstitriennaali peapreemia

•• 1978 Kristjan Raua nimeline kunstipreemia

•• 1981 ja 1987 Eesti kunstnike liidu maalisektsiooni aastapreemia

•• 1995 Konrad Mäe medal

•• 2002 Tallinna vapimärk


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare