Olev Subbi oli Eesti eliit
Olev Subbi kirjeldas näitusekataloogis „Eesti maalikunst XX sajandil" Berliini ja Pariisi (sest just neis Euroopa kunstilinnades toimusid sajandivahetusel Lennart Meri organiseeritud ja Olev Subbi koostatud ning kujundatud Eesti maalikunsti suurnäitused) kunstipublikule tabavalt Eesti maalikunsti: „Tõenäoliselt paistab külastajale silma pildi abstraktse kompositsiooni viimistletus ja suur osakaal maali ülesehituses. Teine ühine tunnus on süvenenud töö värvikooskõlade loomisel, mille tulemuseks on erinäolised värvimaailmad.
Ja lõpuks on kõigile näituse töödele iseloomulik suur töömaht ja rõhutatud lõpetatus, mis on võib-olla tingitud lihtsalt põhjamaisest põhjalikkusest. Mõned kaasaegsed kunstiteoreetikud ei näe maalikunsti arenguks enam võimalusi. Ometi ei ole see maalikunstnikke vabastanud nende igapäevasest tööst värvide kõrvutamisel, sümbolite valimisel ja uute maaliliste väljendusviiside otsimisel."
Kirjutatu sobib hästi, iseloomustamaks ka Subbi enda loomingulist kreedot ja hoiakuid kunstis. Subbi kunstnikutee näitas, et ka Nõukogude korra tasalülitava ja nivelleeriva sotsrealismi kaanoni kiuste oli kõik võimalik. Kunsti-õpingud, mille katkestas 1949. a märtsiküüditamine Krasnojarski kraisse, lõpetas ta alles 1962. aastal.
Esteetiline ja rafineeritud
Subbi kompromissid, kui ta neid küpse inimesena ka tegi, ei paistnud silma, tema maalimaailm oli rõhutatult esteetiline, rafineeritud vormi- ja koloriidiprobleemidega, Nõukogude aja paineid Subbi maalidelt otsida ei tasu. Külma, klassikalise ilu kaanonite järgi maalitud naisaktidele sekundeerisid abstraktsed foonid, mis oma värvikülluses ja vormiuperpallides meenutasid lääne kunstiuuendajaid.
Subbi polnud kunstis teadlik uuendaja, pigem traditsiooni uuestimõtestaja, Nõukogude reaalsuses oli ta kui euroopalike, ennesõjaaegsete väärtuste saadik. Maalitehnoloogiast palju teadjana rakendas ta kõik selle oma tööde kõrge teostuskultuuri teenistusse, viiekordsetest laseeringutest ja erilistest meetoditest, kuidas üht või teist värvi kõlama panna, sain pikalt kuulda neil paaril korral, kui tema ateljees külaline olin, valitud hea vein kuulus vestluse juurde.
Hea seltskond ja muusika
Kui oma eriskummalisemaid ja erilisemaid söögikordi ritta panna, siis meenub Olev Subbi määratud kohtadega juubelisünnipäeva tähistav bankett Tallinna kunstihoone suures saalis, mida poolitas pikk valge linaga laud.
Olev Subbi kunstipoliitikasse niisama ei sekkunud, kuid ka tema käsi oli mängus tema hea sõbra Enn Kunila kogude põhjal koostatud näituse toimumisel Tallinna kunstihoones, mille viimane saal oli tervenisti Subbi loomingule pühendatud. Kunilaga koos nägin Olev Subbit viimati Carrerase kontserdil Tallinna laulauväljakul. Heast muusikast, tennisemängust ja heast seltskonnast (heast kunstist rääkimata!) lugu pidamine kuulus Olev Subbi elukreedo hulka, need maneerid määratlevad läänemaailmas jätkuvalt eliiti. Subbi oli meie eliit.
Olev Subbi
7. märts 1930 Tartu – 19. august 2013
Olev Subbi küüditati 1949. aastal märtsiküüditamise ajal ning ta viibis Nõukogude sunnitöölaagris 8 aastat.
Pärast vabanemist õppis ta Eesti riiklikus kunstiinstituudis (1957–1962) ning tegutses pärast lõpetamist enamasti vabakutselise kunstnikuna. Esimene isikunäitus oli aastal 1966.
