Õlikaalika Eesti - kollased põllud jutustavad edulugu
Eesti on kollane. Sättisin ennast eelmisel nädalavahetusel Põlva lähedale Ridali lennuväljale, et seda ilu õhust vaadata. Neljakohalisel lennukil võeti parema vaate saamiseks uks eest. Regio kartograaf Leida Lepik tegi pilte ja mina nautisin vaadet niisama. Võimas ja ilus.
Kokku on erekollaseid põlde sellel aastal umbes 50 000 hektarit. Kokku oli eelmisel aastal ülesharitud põllumaad umbes 535 000 hektarit. Seega on ligi kümnendik Eesti põldudest kollane. Aga see pole rakvere raibe ehk harilik tõlkjas ehk venekapsas, nagu mõned minu tuttavad on arvanud. See on hoopis raps ehk õlikaalikas – taim, millest pressitakse toiduõli.
Ühelt hektarilt saadi eelmisel aastal keskmiselt ligi 1,7 tonni rapsiseemet. Paremad kasvatajad pigistavad hektarilt välja isegi enam kui 2 tonni ja õnnelikul aastal isegi 3 tonni rapsiseemet. Tonnilt teenib Eesti rapsikasvataja sellel aastal konjunktuuriinstituudi hinnangul 3700 krooni. Seega kokku laekub sellel sügisel Eesti põllupidajatele rapsi müügist vähemasti 277 miljonit krooni. Päris suur raha. Seitsme aastaga on rapsi külvipind laienenud kuus korda. Kiiremini kui Eesti majandus, mis on sama aja jooksul kosunud kaks korda.
Eestlaste rapsist pressib õli eestlaste õlitehas
Rapsi hinda mõjutab muidugi kohalik ilmastik, kuid veel rohkem see, mis maailmas juhtub. Mujal maailmas on oluline õli- ja proteiinitaim soja. Kui sealt saadakse palju saaki, läheb maailmaturul alla ka rapsi hind. Teine oluline mõjutaja on geneetiliselt muundatud taimede lubamine või keelamine. USA ja Kanada on selles osas lahked, eurooplased kiuslikud. Seega kui Euroopas peaks lahkemalt lubatama geneetiliselt muundatud toitu, langevad ka rapsi hinnad. Kanada muundatud raps on lihtsalt viljakam kui Eesti loodusraps.
Rapsi kasvatamine läks võimsamalt käima siis, kui eestlased tegid oma õlitehase. 1999. aastal läks käima Weroli tehas Jõgeva lähedal. See on üks kummaline asutus – väheseid ettevõtteid, mis riigi omanduses. Asukoht ja tootmishoonedki mitte kõige sobivamad – suruti teine pankrotti läinud tärklisetehase ruumidesse. Ometi tõmbas see rapsikasvatuse Eestis käima ja on nüüd ise kasumisse jõudmas. Võimsam veel – kui need naised-mehed panevad käima ka biodiisli tootmise, nagu juba viiteid antud, ja muudavad Weroli lihtsast õlitehasest tipptasemel keemiaettevõtteks, siis nende ees müts maha.
Weroli tehas pressib rapsiseemnest välja 1/3 õli. Seega saab ühelt hektarilt 0,5 kuni 1 tonni õli. Aastas käib Weroli pressist läbi 70 000 tonni seemet. Eestist on ostetud viimasel kahel aastal umbes 42 000 tonni, ülejäänu tuuakse välismaalt. Peamiselt Lätist ja Leedust. Kuid vaid väikese osa rapsist ostab Werol põllupidajatelt otse. Suured vahendajad on Kemira Grow How, Kesko, Farm Plant ja teised väetisetootjad. See on lihtsalt osa ärist, et kui tahad hea hinnaga väetist müüa, siis pead põllumehele midagi lisaks lubama – näiteks seda, et ostad mõistliku hinnaga ära tema toodangu. Nii ongi Eestis tekkinud rapsiturg, kus osa müüakse otse õlitehasele, osa väetisekaupmeestele ja osa viljakaupmeestele. Rahad on ju suured ja huvilisi palju.
Suurem osa Eesti rapsiõlist läheb konservidesse
Rapsimüügi lepingud sõlmitakse hooaja alguses – talvel ja kevadel. Rapsikasvataja saab oma raha kätte umbes 30 päeva pärast seemne üleandmist tehasele. Kui tehas juhtumisi ei vaja nii palju seemet, kui aasta alguses arvas, siis peab ta leidma seemnele uue ostja. Kui talumehe saak on aga vilets, peab tehas tooma rapsi juurde välismaalt. Kui põllumees oli saanud krediiti, peab ta selle tagasi maksma.
Rapsist saab päris head toiduõli. Suurem osa Weroli ja seega siis ka Eesti rapsiõlist läheb mitmele poole toidutööstusse – näiteks valatakse just seda õli tuhandetesse kalakonservidesse. 8% õlist suudab Werol aga pudelisse ajada ja Olivia kaubamärgi all maha müüa. Praadimiseks päris hea, nagu maisiõli, mis kumbki ei anna maitset. Salatisse kõlbab ka, kuid siiski mitte nii hea kui oliiviõli. Aga odav. Kolmandik Eestis müüdud toiduõlist on rapsiõli.
Nagu aga kaasaegses tööstuses kõikjal – miski ei lähe raisku. See ülejäänud 2/3 ehk pressimisjäägid kannab nime rapsikook. See söödetakse loomadele. Pidi olema valgurikas ja loomadele päris maitsema.
Vaat selline lugu siis rapsist ja Eesti põllumajandusest.
