Oliver Kuusik fännab biitleid ja laulab Beethovenit

 (1)
Oliver Kuusik fännab biitleid ja laulab Beethovenit
Priit Simson

Rahvusooper Estonia uuel tenoril Oliver Kuusikul (26) on maailma ühe parema muusikakooli magistrikraad ning ette näidata kiidusõnad Briti kriitikutelt. Milline on ooperilaulja elu(kutse), uurib Tiiu Laks.

 — Kui palju sa oma uues kodus Estonias juba tööd teinud oled?

— Estonias olen teinud kaasa kahes lavastuses. Aga rolle on juba neli-viis, mis tuleks selgeks õppida. Teen, kuidas jõuan, ma olen lihtsalt nii palju ära.

— Kus sa siis viibid?

— Sõidan pidevalt Londoni ja Pariisi vahet. Põhjuseid on mitmeid, igasuguseid tegevusi, prooviesinemisi ja oopereid. Nii see asi käibki – tuleb otsida kontakte ja käia prooviesinemistel. Detsembris olin esimese nädala Londonis, teise Peterburis, siis tulin siia ja tegin tosina päeva jooksul kümme kontserti ja siis läksin otse Pariisi. Aastalõpp on meie leib ja rahapott. Aga kodus on ikkagi väga hea laulda, mina olen selline patrioot. Koduigatsuski tuleb aeg-ajalt peale. Võib-olla on asi ka selles, et elu jooksul on küllaltki palju reisitud. Eesti poistekooriga, kus ma kuuendast eluaastast saadik laulsin, sai käidud üle maailma reisimas.

— Kuidas võrdled Eesti ooperitraditsiooni Inglismaa ja Prantsusmaa omaga?

— Me võime siin ka võrrelda Narva ja Tallinna publiku suhtumist. Eks see on ikka rahva eneseteadvuses ja selles, kes on selle eneseteadvused loojad – need oleme meie. Ju me peame ooperilaulu rohkem propageerima. Minu meelest on suur muutus see, et noored on tulnud teatrisse ja praegu on üldse teatris nagu uus hingamine. Ka palju noori lauljaid on tulnud, tore on koos nendega areneda.

— Sa õppisid ka Londonis, maailma ühes tunnustatumas koolis – Guildhalli muusika- ja teatrikoolis – ning omandasid seal magistrikraadi. Magistri-

kraad tehakse sageli tööturul eelise saavutamiseks. Kuidas see muusikas on?

— Meil on paratamatult nii, et kes paremini laulab, see “võidab”. Aga kui sul on sellise kooli nimi ette näidata, siis tööandjad saavad juba milleski kindlad olla, nad teavad su töövõimet ja eeliseid, mis on sellest koolist saadud. Magistrikraadi oli mul seal kerge saada, raske aga oli nende ooperistuudiosse sisse saada. See on hinnatud kogu maailmas ja sinna võetakse aastas ainult kaheksa inimest ning mina laulsin end sinna sisse.

— Aga miks üldse magister ja miks Londonis?

— London on ikkagi maailma keskus, kus on head võimalused. Ma õppisin Eestis konservatooriumis ja pärast teist kursust läksin Londonisse magistriõppesse. Seal küll küsiti, et kus bakalaureusekraad on, aga paluti siiski ette laulda ja CV tuua. Alguses oli plaanis üheks aastaks jääda, aga lõpuks tuli ikka kolm ja pool kokku.

Kusjuures mina läksin Londonisse üks aasta enne euroliitu ja EasyJeti. See oli meeletu, kui palju tõusis inglaste teadmine Eestist, kui tekkis EasyJeti ühendus ja eestlasi hakkas sinna järsku hästi palju tulema. Varem oli üsna ebameeldiv üle piiri minna, kui ristküsitleti.

— Kas sa said Londonist kasulikke kontakte ka, nii et nüüd on sulle avatud kõik Londoni ooperiteatrite lavad?

— Lihtsam on küll. Tänapäeva maailmas käib väga palju asju tutvuste kaudu. Eks see on nii, kuidas ise rauda taod. Kui prooviesinemistel ei käi, siis ega keegi sind ise üles otsima ei hakka.

— Sa oled päris palju preemiaid saanud. Kas võistlused on pigem eneseteostus või hoopis enesetõestus?

— Eks see ole nii ühte kui ka teist, aga põhiline on selle juures ikkagi õppimine. See on selline enese proovilepanek. Konkursid ja ka proovilaulmised on ooperitest väga erinevad. Sa pead seisma orkestri ette ja laulma, laval võid pinge liigutustesse lõdvestada. Prooviesinemisel pead kolmetunnise oratooriumi keskel võib-olla korra püsti tõusma ja kaks salmi laulma, seda on küllaltki raske teha. Ooperis toimub teatud tegevus ja näitlemine, soololaul on tähtis enda tehniliseks arendamiseks.

— Kas oled alati huvitunud klassikalisest laulust või oled näiteks “Laulukarusellist” ka läbi käinud?

— Ma olen kaasa teinud kõikides Smithproductionsi muusikalides. Siin sellest võib-olla aru ei saada, aga välismaal öeldakse – õnnelik inimene, et oled selliseid asju teha saanud. Kunagi olin saates “Kaks takti ette”.

— Mis laule sa seal laulsid?

Loe veel

— Ma olen kohutav biitlite fänn ja laulsin “Imagine’it”. Poplaule olen laulnud pidevalt, oma bändidki on olnud ja kõrtsides on väga palju lauldud. Pille Lill käis kõrvupidi ära tirimas. Mikrofoni laulmine on ikka teine asi, mikrofonis liigub energia teistmoodi. Minu jaoks on need tunnetuse seisukohast hindamatud kogemused.

— Aga kas sellist mõtet ei ole olnud, et läheks muusikaliteatrisse üle?

— Eks see tung on ikka teistsugune olnud, muusikal on olnud suur hobi, ooperilaul on suur kunst.

— Kas sa oled alati teadnud, et tahad lauljaks saada?

— Jah, poistekoor ju, see vana kuulus Eesti poistekoor. Ma hakkasin seal nii noorelt käima, et siis ei olnud veel vajadust ameti peale mõelda.

— Kuidas sa üldse poistekoori sattusid?

— Ema sundis. Olen seal töötanud koos Venno Laulu ja teiste selliste inimestega, see on hindamatu kogemus. Poistekoor oli kunagi vägeval tasemel, kõik olid ühe asja eest väljas ja koos igaühe eest väljas – fantastiline tunne. Ma üritan laval siiamaani samasugust tunnet tekitada.

— Ütle mõni lava, millel elu jooksul kindlasti laulda tahaksid.

— Eks ikka ooperilauljate suured unistused: Covent Garden, Metropolitan, La Scala. Mind on kutsutud Covent Gardenisse intervjuule tänu ühele rollile, mis ma Londonis tegin. Meie kooli ooper on Londonis ikka kõva tegija ja ooperikriitika ilmub suurtes ajalehtedes. Õnneks ei ole ma seni halba kriitikat saanud.

— Kindlasti kahtlustatakse, et sa oled kuulsa baritoni Tiit Kuusiku sugulane.

— Keegi küsis minult kohvikus just samamoodi, see on kõige sagedasem küsimus. Ma olin kohvikus koos sõbrannaga, kellel oli kaasas sõber, keda ma ei tundud. Too küsis minult sama küsimuse, ma vastasin, et pole. Tema tõusis püsti ja ütles: “Mina olen.” Tuligi välja, et ta on Tiit Kuusiku lapselaps.

Oliver Kuusik

•• Haridus: Alustas 1998. aastal muusikaakadeemia ettevalmistuskursusel (juhendaja Pille Lill), aastast 2000 õppis muusikaakadeemias leedu professori Virgilius Noreika lauluklassis. 2004. aasta suvel omandas magistrikraadi Guildhall School of Music & Dramas (London) kuulsa maestro Rudolf Pearney juhendamisel. Edasised õpingud lõpetas Guildhall

School of Music & Drama ooperikursustel 2006. aastal. Alates 2005. aastast töötab ta ka Londonis BBC Singersi eesti ja soome keele juhendajana.

•• Preemiad: Hendrik Krummi nimeline lauljate konkurss 2006 – 1. preemia ja parim kohustusliku laulu esitus, Marie ja Kuldar Singi nimeline esimene preemia “Noor muusik 2005”, Eesti andekaim noorlaulja 2001 – grand prix, Tiit Kuusiku nimeline laulukonkurss 2001 – 2. preemia, Mart Saare vokaalloomingu esitamise lauluvõistlus – 2. preemia.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare