Õllepidu von Horvathi moodi
Reportaazh rahvatüki "Kasimir ja Karoline" proovidelt Priit Pedaja teatriköögist
1983. aastal lavastas Ingo Normet Pärnus Horvathi "Lood Viini metsades". Meelde on jäänud lavakujude stiliseeritud, hangunud kontuurid ja kõnekas tervikpilt allakäigust. "Kasimir ja Karoline" on teine Horvathi mängitavamaid näidendeid, nn rahvatükke, kus taustaks majanduslik ja poliitiline kriis ja tööpuuduse kõrghetk.
11. november, esimene lavaproov Draamateatris
Teater on mürtsuvat muusikat täis. München. Oktoberfest. Selles mürtsus ei kuule iseennastki. Pedajas: "Praegune klubikultuur on niisugune. Ei saagi teistmoodi suhelda kui ainult karjudes." Iga stseeni algus on vali, aga kohe tõmmatakse tagasi. Vihjest piisab.
Pedajas: "Tükis on peo anatoomia. Ootus, kulminatsioon ja – pohmelus." Ka tsirkus, vargad ja litsid. Ja kindlasti üks suurem verelaskmine.
Täna klaaritakse peategelaste suhteid. "Armastus ei sure ilmaski" – seda piiblitsitaati lastakse kõlada kerge irooniaga. Kui purjus Kasimir oma saatuselööke ühes püksitraksidega kokku-lahku harutab, seisab tagaplaanil keegi nokastanud preilike ja naerab. "Väga üksi ja natuke sorakil ja kõkutab ja kõkutab," teeb Pedajas seda eriti ilmekalt ette. Ees- ja tagaplaan koos loovad absurdselt, tragikoomiliselt mõjusa meeleolupildi.
Karoline laheb mõistagi tülli oma töötuks jäänud ja norivaks muutunud peigmehega. Kleer Maibaum üllatab jälle, seekord väikekodanlase vitaalset võlu kehastades.
Lavastuse koreograafia on keeruline. Pedajase märkused on hämmastavalt lihtsad ja arusaadavad: "Sündmus suureks!... võta rutem.. lase seinast seina." Või: "Ära vehi... ära naera... ära lahmi. Salaja... salaja... rohkem aega ja ruumi!" Tegevuse pikitakse pöördeid, zheste, pendleid ja diagonaale, kergelt akrobaatikatki. "Kaskadööriks ei maksa hakata," ütleb Pedajas Tiit Sukale, kui see kaelamurdvat hüpet sooritama asub.
Kujundusest on juba olemas jäätiseputka ja üleskäigutrepiga allasõidutee. Kui nähtamatult, ent kuuldavalt ameerika raudteelt alla tullakse, on tasakaal tükk aega käest ära. Kujund? Pedajas ei näi sellest hoolivat. Ta ütleb: "Tee seda muusikas! " See oleks nagu üks olulisemaid Pedajase juhtlauseid.
13. november
Pedajas helipulti: "See lödin oli hea, see, mis käis löt-löt-löt, aga anna madalaid toone juurde. Pane niimoodi, nagu tuleks kaugelt. Tsepeliin jõuab piduliste kohale ja kaob jälle." Siis on siin üks kerge puust haamer, mis raudraskeks mängitakse. "Iga intelligentne inimene on pessimist," ütleb Kasimir, virutab vasaraga ja saab autasu.
Töö, vaeva ja fantaasiaga sünnib näitlejate lõdvast reast maaliline mitmemõõtmeline misanstseen. Helist, valgusest ja liikumisest küllastunud ruum. Visionäär, ütleb sakslane Horvathi kohta. Visionaarne mobiil – ütleks Pedajase valmiva lavastuse kohta.
16. november
Massistseenid. Ainuüksi rahvahulga kohalolek elektriseerib. Seda enam, et siin tähendab ta tähtede kogunemist. Tõnu Kark pasundab: "Tsepeliin!" Kui teist korda hüüab, on rolli tuum valmis. Kõik see mees tõmbab pea õlgade vahele ja vahib, silmad suured, lennumasinat.
Pedaja põhimärkus massile: "Ärge mul olmekat mängige!" Vanad hundid ja omad lapsed võtavad märkuse poolelt sõnalt; aplausid, hüüded, naer timmitakse täpseks. Laulus ja tantsus elatakse hooga välja.
Särav vanameestepaar Tõnu Kark ja Lembit Ulfsak olid viimati koos rakkes "Mauruse koolis". Seekord on nad jälle kaks pidu- ja naistemaiast sõpra – kommertsnõunik Rauch ja kohtunik Speer.
Tänases proovis seatakse sõprade tüli. Kark räägib, kuidas Kaljo Kiisk talle rääkinud, kuidas üks mees Punasel väljakul teisel mehel püksid sirrdi lõhki tõmbas, Ulfsak pakub välja kahe sõjaveterani kakluse, kus teineteist karvamütsidega klohmiti. Üleüldine löömingustseen jääb veel seadmata.
23. november.
Lava võtab ilmet. Pille Jänesel on tegevuspaik juba kuldses raamis. Tuled välguvad. Atraktsioonide telgil sõuab kummalisi varje. Pedajas: "Töötab kujutlus, et on palju ruumi ja palju rahvast." Armastajate stseenid liiguvad omasoodu ja koos massiga. Psühholoogia üle visatakse nalja, aga lavakujud ja nende suhted näevad välja nagu elus. Ja rohkemgi veel.
Pedajas eirab autori stiliseerimisnõuet. Aga sellegipoolest mõjub see, mis tehakse, rahvatüki uuendusena. Horvath ütleb, et tal on ainult üks eesmärk – teadvuse paljastamine. Lavastuses ongi inimene parajalt paljas. Nii vägev pidu tõmbab kõigil kardinad eest.
