Olles Nick Hornby
Kaks tema viiest raamatust räägivad popmuusikast. Neist värskeim, ”31 Songs“ (2002) pole isegi ilukirjandus. Nick nimelt on ka New Yorkeri muusikakriitik. Te tunnete teda ka sel põhjusel, et Hornby raamatud transleeriti kiiresti filmideks.
Samuti on Hornby üks tuntumaid jalgpallifänne. Konkreetsemalt Londoni Arsenali fänn. Seni emakeeleõpetajana töötanud mees märkas jalgpalliajakirjandust lugedes kirjutajate ja lugejate entusiasmi ning otsustas seda kultuuri kajastada. Ideed kirjastajatele pakkudes kuulis Hornby ainult eitavaid vastuseid. Tegelikult turg siiski leidus, kuna tegu oli millegi paremaga kui tavapärased hallid vutibiograafiad.
##Algus jalgpalliromaaniga
Esikromaan ”Fever Pitch“ (1992) on kirjutatud mehest ja mehe poolt, kes jälgib fanaatiliselt üht ja sama jalgpallimeeskonda. Autor arvab, et igal kirjanikul on kaks ambitsioonitaset, tagasihoidlik ja grandioosne. Ta oli alati kuulanud kõvasti popmuusikat ja vaadanud jalgpalli, nii et ta mõtles: kui raske sellest kirjutamine ikka olla saab? Tegelikult on miljon kirjutamisstiili, nende hulgast sinule sobiva leidmine võtab aastaid aega,“ on Hornby öelnud. ”Igaühest ei saa kirjanikku. Raamatud ei sünni iseenesest. Neid tuleb lükata. Kõvasti. Ja enamik inimesi ei viitsi.”
Kirjutab ta iseendale? ”Siis piisaks mul ainult 1500 sõnast, laiendamata.” Aga talle meeldib kirjutada dialoogi.
Samas oli tal kogemusi koolilastega, kes, kui ta teatas, et on Arsenali fänn, vaatasid teda uskumatult: ”See känd?!” Lisaks generatsioonide erinevustele tegeleb ”Fever Pitch” armastusloo varjus ka klassiprobleemidega. Jalgpalli on ju alati seostatud huligaanidega.
Üks põhjusi, miks Nick tahtis kirjutada järgmist raamatut ”High Fidelity“ (e. k. ”Elu edetabelid”, kirjastus Varrak, 2001), oli kirjutada seda jutustaja seisukohast, kellel pole ”Pitchi”-sugust tagantjärele tarkust.
1995 ilmunud ”Elu edetabelid“ on liiga tõsiselt võetava erihuvi (plaadipoe omanik) taustal taas õnnetu armastuse lugu, kuid siin on rohkem draamat ja rohkem komöödiat. Nick arvas, et kirjutab meestele, aga sugude erinevused on ilmselt üha enam ähmastumas. Nii leidis raamat üllatavalt hea vastuvõtu naiste juures. Ja mitte erihuvi, vaid just tegelaskuju parema väljaarenduse ja tema üksinduse tõttu. Ja lapsikuse. ”Ma vihkan seda, kuidas isegi täiskasvanutele õpetatakse, kuidas peab käituma,“ toriseb autor.
Kolmas raamat, 1998. aastal ilmunud ”About a Boy” (e.k. “Ühest poisist”, kirjastus Humare 2000) räägib ühest teistmoodi lapsest, keda vallasemadele külge lööv poissmees õpetab masside moodi käituma, et koolis ellu jääda. Hornby tahtis seda kirjutada eelnevatest süngema (ja samas koomilisema. Ja raamat peab teises pooles muutuma emotsionaalseks.“), ja aina süngemaks ta läks, järgmiseks ”How To Be Good’iga“ (e.k. “Kuidas olla hea”, kirjastus Varrak 2003).
Esmakordselt asub Hornby naispeategelase kohale. Väljaspool Eestit pole naislugejad seda Nickile pahaks pannud, paistab, kuidas läheb siin. (“Miks ”How..?“ – ”Ma olen kuulnud, et see lisab müüginumbreid. See on irooniline. Tegelikult kõik algas pealkirjast.“)
See on järjekordne lugu inimeste kommunikatsioonist, seekord abielust. Tegelikult on nii paljud inimesed tänapäeval sellised, et ”väär” on vale sõna. Katie on hea inimene. Ta teeb sotsiaalselt kasulikke asju, muretseb asjade pärast, mille üle tundub loomulik muretseda. Aga tema mees David viib hea olemise hoopis uuele tasandile. Hornby pole tahtnud Davidit ega tema gurust sõpra DJ GoodNewsi vähimatki naeruvääristada. Ja Katiest saab äkki see, kellel tekib raskusi küsimustele vastuste leidmisega, kõige tähtsam neist: ”Kas sa võid olla hea inimene ja lahutada?”
Hornbyl olevat olnud toimetajaga vaidlus teemal, kas on võimalik, et vanemad ei armasta oma lapsi 100%. Nagu meeskirjanik ei tohiks selliseid tundeid projitseerida naistegelasele! Hornby eelistab naiskirjanikke, sest need kirjutavad rohkem igapäevastest asjadest, kodust, ja ameerika kirjandust, sest jänkid tavatsevad kirjutada lihtsamalt kui britid (”Välja arvatud Welsh ja Doyle“). Sealhulgas popkultuurist. Ma pole kunagi mõistnud, miks inimesed ei maini, mida nende tegelased näiteks TV-st vaatavad,“ ütleb Nick. ”Popkultuur on tähtis osa meie elust.”
Kirjanik ei pinguta
Nicki arvates pingutavad kirjanikud järjest vähem: uus kirjanik arvab, et ta nagunii kedagi ei huvita, vanad aga teavad, et ostetakse juba nime pärast.
Nickile meeldiks väga USA-s elada (San Franciscos“), aga kodune situatsioon seda hetkel ei võimalda. Tavaline Nicki päev: jalutab kontorisse ümber nurga. Teeb suitsu. Vaatab internetti, e-posti. Lõpuks hakkab kirjutama (viimati Emma Thompsoniga stsenaariumi).
hornby top 5
Laulud:
Let’s Get It On - Marvin Gaye
You Had Time - Ani DiFranco
Thunder Road - Bruce Springsteen
People Ain’t No Good - Nick Cave
Love and Happiness - Al Green
Filmid:
Nashville
Sullivan’s Travels
Philadelphia Story
Coup de Foudre
Life and Death of Colonel Blimp
Jalgpallihetked:
Anfield 89.Tony Adamsi värav Evertoni vastu, kui Arsenal võitis Liiga 98.
Lõpuvile Parmaga mängus 94.
Charlie George’i värav Liverpoolile 71.
David Rocastle’i võiduvärav Spursi vastu 87 Liigakarika poolfinaalis.
