Oma lõbuks hulludes


Vene aegu haudusin kõiksugu konkse, kuidas pääseda sõjaväest. Vahetasin elukohti ja fiktiivseid sissekirjutusi, mängisin arstide ees põdurat, olles tegelikult terve ja ergas kui noor põder.

Miks ma nii tegin? Nüüd oskan ma vastata Charles Bukowski metafoorsete sõnadega: “Ma ei tahtnud, et keegi mind fanfaariga äratab.” Sellest ainsamast lausest piisaks, et pilt klaariks lööks.

Ent Bukowski kõneleb edasi: “Ma ei tahtnud nende karedaid tekke ega nende karedaid mundreid ega nende karedat inimlikkust. Ma ei tahtnud nendega ühte kohta sittuda, ühte kohta kusta ega ühte litsi jagada.” Ja lisab selle kõige tähtsama: “Ma olin selle vastu, et mult võetakse õigus väikeses toas istuda, nälgida, odavat veini juua ja omal kombel, oma lõbuks hulluks minna.”

Alkohooliku nutulaul

Bukowski oli muidugi ogar tüüp, ilgest haigusest rikutud lõusta, vaibumatu viinajanu ja alkoholist ülespiitsutatud seksuaalse küllastamatusega. Ta oli ilmtingimata kliiniline hull, ent ümbritsevat maailma tabas ta vahel mõnes asjas rohkem naelapea pihta kui kõik läinud sajandi vatravad kunstfilosoofid kokku. Bukowski parim osa on ta proosa, mida peetakse rõvedaks, vängeks ja vulgaarseks. Või nagu on öelnud John Martin: “Tema stiil haavab väga paljusid inimesi…”

Tegelikult on seesugused väited muidugi jama. Bukowski oli ju puhtavereline romantik. Sentimentalist! Kohati mõjub ta otse läägelt. Tema kepiarmastus on nõnda liigutav, et seda kajastavaid lugusid võiks vesta õhtuti lastele unejutuks. Ta enesehaletsus sedavõrd härdalt vohav, et kogu heasüdamlikum osa inimkonnast peaks seda kuuldes kaastundest ulguma. No lugege ta luulet! Näiteks: “ja mõelda vaid, kui mina olen läinud, / on teistel ees veel päevi, teisi päevi, / teisi öid. / koerad jalutavad, puud õõtsuvad / tuules…” Jne.

Mis see on? Minu meelest vanaeidelik halin. Alkohooliku tüüpiline pidurdamatu nutulaul, mille peale arst-narkoloog vaid haigutaks rutiinselt. Muidugi mõjub seesuguse tekstivahu üle huulte ajamine joodikust luuletajale teraapiliselt, ent mina pole meedik ega ka harras ameeriklane, kellel ka iga lihtsameelne bluusitekst pigistab silmist siira pisara. Õnneks on Bukowskil sekka ka mõni mehisem värss.

Naised, kärakas ja geniaalne loome

Bukowski proosa aga kätkeb endas juba ehtsaid täistabamusi. Vahel lehekülgede kaupa. Bukowski adus tundlikult inimkonna põhjakihti ja see on hea. Mul on juba kõriauguni pankade ja beibede roosast proosast, kirjandusjütside infantiilsest müstikast ja õõnsast abitust ulmest. Ei ihka enam “edukaid” prostituute hügieenilistest bordellidest, kui juba, siis ehtsaid räpaseid turuhoori.

Allkihtide kajastamisel saavutab Bukowski kohati Tarmo Tedre võimsuse, kuldhetkedel ületab seda ootamatult lausa mäekõrguselt, ent üldkvaliteedis jääb ta Tedrele alla. Miks? Segavad taas need Bukowski enesehaletsuslikud taustad, pättkirjaniku ponnistused näida veelgi suurema pätina kui tegelikkuses oldud, himu hajutada viimsedki piiriraasud kirjutaja ning kujutatu vahel.

Muide, ka Howard Sounes rõhutab oma biograafias aina Bukowski ülepakkumisi. Juba oma sünnist kõneldes puhub Bukowski pilli lõhki, kuulutades: “Ma sündisin värdjana – väljaspool abielu…”. Ehkki dokumendid kinnitavad, et vanemad olid paari läinud ikka juba enne Bukowski ilmaletulekut. Või on raamatusse leitud foto 27-aastasest Bukowskist, kes poseerib heledas ülikonnas ja moekas lipsus justkui dändi, kuigi mees on ise hiljem kindlalt väitnud, et ta just sel ajal elas vaest ja räbaldunud hulkurielu. Jne.

Loe veel

Muidu loob aga Sounes üsna tüüpilise mütoloogia paaria-kirjanikust, kes lapsena kannatas ränga ülekohtu all (isa oli julm ja ema ükskõikne), kes talus räsivaid seksuaalkomplekse, sest esimese naiseni jõudis ta arglikult alles ligi 24 olles, tegeldes enne seda vaid intensiivse onanismiga. Ta elu esimene tõeline armuke oli Jane Cooney Baker, alkohoolik ja lits, kes hakkas juba ladvast segi minema ja kes suri varem, kui Bukowski jõudis kuulsaks saada. Kuid kes jäi kauni üllusega kirjaniku ainsaks tõeliseks armastuseks, matriitsiks, kellega Bukowski hiljem kõiki järgnevaid naisi võrdlevalt mõõtis ja kes kirjaniku loomes kuni ta surmani kummitas. Jane’ist olla säilinud vaid üksainus ähmane foto ja see avaldatakse esmakordselt muidugi just Sounesi kirjutatud ja nüüd siis ka eesti keelde jõudnud biograafias.

Säherduses hoogsas vaimus kerib biograaf Sounes kirjanik Bukowski elulinti aina edasi: naised, kärakas, geniaalne loome, tunnustamatus, siis läbilöök, lõpuks surmav vähk ja vapper ots. Ja liigutavad matusekaadrid suure kirjaniku ärasaatmiselt: “Surnukeha oli riietatud villasesse särki ja tuulepluusi, mille rinnataskus olid pliiatsid, nagu oleks ta teel Hollywood Parki…”

Elu ilma fanfaarita

Kui hetkeks veel peatuda luulel, siis tuleb tunnistada, et ka Tarmo Tedre luuletused on ta proosast märksa lahjemad, nendes on temalgi tajuda (iseäranis ta viimases kogus) enesehaletsuslikkust. Ilmselt on Bukowski ja Tedre luule puhul mängimas üks ja sama fenomen, kirjanike proosas möllav näiline raevukas radikalism nende luulesse ei ulatu, või nad ei söanda seda lüürikasse tarida, seal tekib ruum traditsiooniliseks interpretatsiooniks, skandaalsus asendub nostalgiaga ja tulemuseks võib olla halemeelsus.

Ühest küljest näib Sounesi raamat vahutava biograafilise seebina. Teisalt aga – elu ongi seesugune uskumatu. Maailmakirjanduses. Sagedamini, kui me konnatiigis kükitades arvata oskame. Olen tuhninud kümnetes kirjanike elulugudes ja sageli lööb pahviks, mida, kuramus, küll ilmaelu ei paku! Kirjastus Tänapäev ning tõlkijad on lettidele toonud lugemisväärse ning hüva kujundusega, korralikult toimetatud ja hulga põnevate fotodega kaantevahe. Kirjanduslikke biograafiaid kukub raamatulettidele viimasel ajal robinal ja mina julgen seda vaid tervitada, sest hõrk elulugu tärgatab publikus loodetavasti erksat kirjandushuvi. Muuseas, eesti keeles on ilmunud teatavasti ka Bukowski loomingulise käivitaja ning katalüsaatori John Fante romaan “Küsi kaduvalt”. Lisaks mitu köidet Bukowski originaalloomet. Seega on mängimas nii tekstid kui kontekstid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare