„Õnne 13” uus hooaeg ja Teet Kallase dilemma

Masse ei huvita novellid ega romaanid, vaid „elust enesest” rääkivad telesarjad. Kirjanikule tähendab see lõksu.

Kunagi küsis mult Cambridge’i haridusega inglise härrasmees Bill: „Peeter, mis sa arvad, kui Shakespeare elaks täna, mida ta kirjutaks?” Mida, jäin mõttesse, kust mina tean. Küllap ikka näidendeid ja luulet sinna vahele, kui see talle meeldis. Võib-olla ei kirjutaks sonette, vaid vabavärssi, aga kes teab. Bill nägi, et mult vastust ei tule, ja jätkas: „Shakespeare kirjutaks teleseepi.”

Hea küll, see, mis Shakespeare (või keegi tema nime kasutades, Francis Bacon või kes teab, kes) tegi, oli tema ajas tõesti see, mis tõmbas enim publikut. Oli ajaviide ja vaatemäng, mida jälgis võrdse huviga nii pööbel kui ka kuningakoda.

Seesama Globe ajastutruult üles ehitatuna näitab ka praegu, et Shakespeare pole kuivanud klassik. Teda võib mängida kiirelt ja meelelahutuslikult ja nii, et mitusada inimest on nõus kolmetunnist (arhailises inglise keeles) tükki püstijalu vahtima, täpselt nagu sadu aastaid tagasi. Tõepoolest, siin on teleseebiga paralleel.

Aga miks Shakespeare just seepi kirjutaks? Äkki hoopis Hollywoodi filmi? Ja äkki tahtis Bill hoopis viidata, et moodne kirjandus ei pea olema igav, nagu osa nüüdisaegsest heast kirjandusest paljudele on, et ka hea kirjandus võiks püüda olla kaasakiskuv ja aega viitev?