Õnnepalu vaiksed siseheitlused

 (2)
Õnnepalu vaiksed siseheitlused
Õnnepalu kasutatav minavorm muudab teose pihtimuslikuks.Rene Suurkaev

Õnnepalu teostel on ha­ruldane võime astuda dialoogi, ehkki autor peab seda võimatuks.

Jah, muidugi on kaht inimest eraldav kuristik sügavaim või­ma­likest. Kuid ometi... „Paradiisi” monoloog meelitab mind vastu rääkima. Sellise alastusega, nagu seda teeb minategelane. Samamoodi väikeseid märke ja kõrvaltoone otsides. Esmapilgul ebatähtsana näivatel seikadel on ju lõpuks komme end ilmutada, nad mängivad kätte õige helistiku, õpetavad nägema ja kuulma nii, nagu seda teeb autor, aitavad mõelda hetked tähenduslikuks, paigutada need suurde mustrisse. Isolatsioonil on mitu palet. Kuid mulle tundub, et vaid väga harva on see valitud.

Pigem on eskapism sotsiaalne suutmatus – olgu see siis isiksuslike eripärade või elus aset leidnud inimsuhte-trombide tagajärg. Autori ambivalentsus jätab kõik kuidagi puutumatuks, lubab säilitada asjade ja olemiste algset kuju. Pilk libiseb üle, nagu libiseb akna avamisel tekkiv peegeldus üle toa. Selline delikaatne leplikkus teeb relvituks. Mulle on tihti tundunud ambivalentsus kõige õigem viis suhestumiseks maailmaga, olgugi sel mõnikord lahustumise hirm juures. Kartus tuleb siis mõelda võimalikult zen’iks, sooviks eladagi nii nagu see hetkeline päikeselaik, mis libiseb üle toa jälgi jätmata. Soovimatus nähtut enda tahtele allutada on relvituks tegevalt ilus. Vähemalt nende jaoks, kes peavad empaatia­võimet inimloomuse väärikaimaks atribuudiks. Õnnepalu Hiiumaa on vabatahtlik vangistus.

Saar on metafoorina selge ja mitmetähenduslik ühtaegu. Hirm eraldab, arm ühendab. Inimesele, kes on mõlemaga tuttav, saab saarest olemisviis, dialoog, kokkulepe. Ambivalentsus on viinud autori omamoodi leppimiseni. Taasleitud aeg – seitse päeva Hiiumaal 2009. aasta maikuus – sulavad kokku nukraks idülliks, kus on pilte paarikümne aasta tagusest ajast ning läbi inimeste lugude kaugemaltki. Igatsus ja enesehaletsus, mis tunduvad minakuju läbi elu saatvat, muutuvad üha vähem kompromissituks, selles on vähem teatraalsust ja enam leppimist. Melanhoolia on lihtsalt üks kaval õnne erim, peidetud kurbuse ausasse koredusse. „Paradiis” ei olegi nagu päris romaan. Lugu on ilma alguse ja lõputa, vaikselt siseheitluste rütmis kulgev. Need seitse päeva on ju vaid ettekääne. Lugeja tundub olevat vaid juhuse tahtel mingite hetkede tunnistaja. Raamatu minavorm ei tee lugemist lihtsamaks.

Pihtimus on valus ja nõudlik formaat. „Paradiisi” lugemine on omamoodi vuajeristlik akt, autori ja lugeja kokkulepe on vaikiv ning suurt empaatiavõimet eeldav. Et mitte tunda piinlikkust või kohatust, püüan mõelda ühe inimese üldiseks. Või iseendaks. Autorit tundmata olen üsna kindel, et küsimus, kas üldse tasub kirjutada, midagi juurde luua, ei ole talle võõras. Ja ometi kihutab midagi takka. Kunstnikuks olemine on paratamatus. On neid, kes lepivad sellega juba esimest nukumaja ehitades, ning neid, kes kahtlevad oma rollis surmani. Kuid lugeja jaoks ei olegi sel vahet. Autori piinad ei puutu minusse. Või siiski – kui lähedale tohib autorit üldse endale lasta? Hoolimata vaiksest ja leplikust hääletoonist, millega raamat on kirjutatud, on siin jõuline seisukohavõtt. Ning tundub, et selline vaikne mäss puudutab ootamatult paljusid. Filosoofia „eemale süsteemidest, lähemale iseendale” võlub paradiisliku puhtusega. Seda raamatut lennukis lugedes saan südant valutada oma kaotatud süütuse pärast ja püüda kellegi teise sõnastatud mõtetes leida oma paradiisi, üht varna, kuhu hing riputada.

Paradiislik puhtus

Kui romaanides on kangelased, siis paradiisis neid ei ole. Seal saab iga väike inimene suureks, oskus üksteist kuulata muudab kõik kuidagi tähenduslikuks. Ja sumpamine läbi elu, kõige kiuste, saab omamoodi kangelaslikkuse aupaiste. Suurim kangelaslikkus on inimesi tähele panna, püüe neid mõista. Huvitav, et paradiisi on alati kujutletud kui piiritut jõudeolekut. Ning ometi eemaldume sellest ideaalist jooksusammul. Tublisse asisusse, korrapärasesse toimekusse. Kuid just see lihtne ja rõõmus logelemine lubab tähele panna päris elu – looduse vaatemänge ja inimlikke helke. Aga kas selleks, et saada enam üheks iseendaga paradiisis, peab ilmtingimata eemalduma ühiskonnast? Pean lisama, et ma ise pole üldse kindel, mis on päris. Kuid kui ma oleksin koolis universumi kaardi ees ning õpetaja paluks mul nööpnõela panna sinna, kus on paradiis, siis ju ma vajutaks selle endale südamesse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare