Veidral moel kõlasid need kaks vastandlikku plaati omavahel väga hästi kokku, justkui olnuks tegemist ühe bändiga. Äärmiselt reibas peomuusika.

Onu Bella raamat kätkeb endas üsna samasugust vastandlikkust – ühest küljest astub üles šokeeriv artist, pöörane lavakuju ja elukunstnik, teiselt poolt jälle tavaline mees, kellele meeldib mõtiskleda ja progerokki kuulata. Elukunstniku tegemistega on meelelahutusmeedia mind usinalt kursis hoidnud, ma olen kuulnud tempudest Rabarockil ja muustki, aga sellest „tavalisest mehest” ei teadnud ma enne  midagi. Ses mõttes on Onu Bella autobiograafiline teos väga tore.

Lugu algab lapsepõlvest, naljakate ja õpetlike seikade kõrval on kirja saanud ka traagilised ja isiklikud, tekst jalutab, muie näol, läbi õpilasmaleva, kontsertide ja erootikamessi Sekspeditsioon tänapäeva välja.

Torkab silma, et Onu Bella armastab väljapeetud kirjastiili, ei lasku labastesse väljenditesse, tikub kohati, ilmselt esteetilistel kaalutlustel, koguni uusi võõr-sõnu välja mõtlema. Näiteks üks tegelane mitte ei oksenda, vaid hoopis „vomiteerib”. Iga teise autori puhul mõjuks selline kadaklus kohtlaselt, aga Bella toredalt kenitleva kirjastiiliga sobib väga hästi.

Raamatu kõrvaltegelaste galerii on võimas – filminäitlejast Kristiina Bellanovast Vormsi Ennu ja moosekantideni. Nalja saab raamatus kohati, juuakse palju, leidub mõningaid diskreetseid vihjeid seksile. Huvitav on enamasti kogu aeg.

Lugege raamat kindlasti lõpuni läbi, kõige viimases peatükis on näpuotsaga küllaltki selgepilgulist ühiskonnakriitikat ja täitsa viimaseid lehekülgi katavad laulutekstid.

Suhteliselt harva esineva boonusena on tagumise kaane küljes heliplaat, kõik põhilised Onu Bella hitid peal!

„Onu Bella.

Ma võtsin viina”

Igor Maasik

Menu 2010