Sama raamat oli venekeelsena Tallinnas küll saadaval juba tükk aega varem – pealkirja “·lem uĻasa” nime all nägi see originaalkeeles ilmavalgust novembris 2005. Käsikiri olla valminud veelgi varem, enne “Arve”, aga kuna tellija projekti käikulaskmisega venitas, ei tohtinud see varem ilmuda. Salakaval asi need rahvusvahelised projektid!

Tänaseks on Venemaal raamatust ilmunud hulk retsensioone, ning tekst Moskvas isegi noore leedu avangardlavastaja poolt teatrilavale toodud. Viimase puhul olla tegu millegi eriti multimediaalse ja tehnilisega; tegevust on korraga võimalik jälgida nii lavalt, lava kohalt rippuvatelt videoekraanidelt kui ka omaenda teatrisse kaasa tassitud sülearvutist. Kahtlemata hõlbustab “Hirmu kiivri” lavaletoomist selle formaat: interneti-

jututoa vorm sarnaneb paljuski näidendi dialoogiga. Pelevin pole selles vallas muidugi esimene autor – virtuaalse suhtluse lavalaudadele toomine on üks tänapäeva teatri tõusvaid trende –, ehkki väidetavalt on lavastuse “shlem.com” peamiseks vooruseks siiski mitte hunnik pimeduses helendavaid notebook’e, vaid näitlejate isiklik võlu ja mängu ilu. Ehk siis midagi, mis juba Shakespeare’i aegadest alates on teatrist teatri teinud. Kuid tagasi raamatu juurde.

Tegu on improvisatsiooniga tuntud Theseuse ja Minotaurose müüdi ainetel, aga muidugi tüüpiliselt pelevinlikus kuues – Vana-Kreeka müü-dist enamgi improviseerib lugu hoopis John Fowlesi, David Lynchi, Samuel Becketti jpt loomingu teemadega. “Creatiff”, pakub teose Ļanriks autor, labürinti asendab interneti-jututuba, argonautideks on kaheksa arvutiekraani taha aheldatud tegelast ning kokkuvõttes osutub kogu ettevõtmine nendest ühe lollitamiseks.

Paraku pole Pelevin suutnud vältida otsese tellimusega kaasnevat haltuura mekki. Tõtt-öelda on see siinkirjutaja jaoks esimene Pelevini raamat, millest läbinärimine selle suhtelisest kõhnusest hoolimata tõsist pingutust nõudis. Pelevin on ainuke kaasaja vene kirjanik, keda enam-vähem järjepidevalt on eesti keelde tõlgitud, nii et huvilisel peaks olema üsna hea ettekujutus tema loomingu läbivatest teemadest. Ja kui oled läbi lugenud sellised mitmeplaanilised ja erinevaid tõlgendusvõimalusi pakkuvad romaanid nagu “T‰apajev ja Pustota”, “Omon Ra” ja “Generation P”, jääb “Hirmu kiiver” pelgaks improvisatsiooniks juba etteantud teemadel.

“Hirmu kiivri” plussiks on eriline keel. Autor kasutab oskuslikult ära kaasaegse arvutikasutaja erinevaid kõnekasutusi, luues keele abil üksiti ka teose tegelaskonna – ropendaja ja patoloogiline valestikirjutaja Sloff-zoSSchitan, maruusklik neitsi UGLI 666, isemõtleja Monstradamus, tark ja nutikas Ariadna, romantiline naiivitar IzoldA, tema vastu huvi tundev Romeo-y-Cohiba, moraalivaba ja kaval PR-mees Nutscracker ja Organizmi-nimeline sell, kellel kõigest kama. Kogu see kamp on justkui suletud sarnastesse tingimustesse: “Ma viibin toas. Või oleks õigem öelda kongis? See pole suur. Rohelised seinad, laes valge kuppel. Seina ääres voodi. Teise seina ääres laud arvutiklaviatuuriga, mida ma antud hetkel kasutan. Laua kohal – paksu klaasiga seina sisse monteeritud LCD-ekraan. Sellele ilmuvad need tähed. Katki lüüa ekraani ei saa, ma juba proovisin. Toal on kaks ust, üks imelikust mustjas-rohelisest metallist, see on lukus. Selle keskel on mingisugune muhk. Teine uks on puust, valget värvi, viib vannituppa. See on lahti.”

Ükski tegelastest ei selgita, kuidas ta sellisesse tuppa sattus. Ka nimedes väljenduv identiteet ei ole väidetavalt nende eneste valitud. Neid näib valvavat salapärane Eksperimenteerija, kes juhib nende käitumist teatud suunas ning kärbib xxx-iga välja roppused ja mitteolulise informatsiooni. Pikapeale antakse lugejale aimu, et labürinte pole üks, vaid mitu. Igal tegelasel on oma labürint, millel ülejäänud labürintidega vähe ühist. Mõned labürindid on ehitatud hästi robustselt, papist ja paberist, teised aga teostatud äärmiselt perfektselt, kümne jala kõrguse heki, skulptuuride ja purskkaevudega. Kusagil Labürindi salasoppides varitseb kiivrit kandva härja pea ning hiiglase kehaga elukas – Minotauros või ka Asterisk, kuidas kellelgi. Ariadnale ilmub unes kiivri siseehitus. Selle veidratest detailidest nagu rest “kohe”, külluse sarved, labürint-sepataator ja Tarkovski peegel, räägitakse ülimalt üksikasjalikult, kuid tegelikult ajab see pildi – nii lugejail kui tegelastel – veelgi rohkem sassi. Kiivri ainsaks ülesandeks näib olevat toota minevikumälestustel põhinevaid emotsioonide mullikesi: usku, lootust, armastust, millest moodustubki kogu reaalsus. Tulevik puudub üldse. Ning ainuke võimalus pääsemiseks on oodata Theseust, kes koletise tapaks.

Kangelase ootel peetavad dialoogid meenutavad kuulsat “Oodates Godot’d”. Siiski on Pelevini tekst kaugel klassikalise absurdi-draama filosoofilistest mõõtmetest. Selle asemel pakutakse vähese tegevusega pikitud arutelu labürindi olemuse üle. Saame lugeda kümneid variante, tehakse juttu nii Tähesõdadest ( Darth Vaderi kiiver kui Hirmu kiivri analoog) kui ka kaasaegsest kultuuriteooriast (Monstradamus: “Iga kord, kui ma kuulen sõna “diskursus”, haaran kinni oma simulaakrumist.”). Paraku ei moodustu ühtset, terviklikku lugu. Mõni tegelane armub, mõni joob ennast purju, kuid kokku on kõik üksainus kulgemine, mis algab punktis A ja lõpeb üsna suvaliselt punktis B. Vahepeal tehakse hulk “suitsupause”, mille sisustavad autori nuputatud mõistulood labürindist. Näiteks nii: “Minotauros – see on aja vaim, zeitgeist, mis on ilmutanud ennast hullulehmatõvena, siit ka tema sümbolistlik representatsioon härjapeaga mehe kujul. Kunstis vastab talle postmodernism, mis ongi kultuuri hullulehmatõbi, kus ollakse sunnitud toituma omaenese kontidest jahvatatud pulbrist.” Nojah, iseenesest ju päris vaimukas. Edasi jätkub aga kulgemine mööda sedasama labürinti. Kuni ühel hetkel paljastuvad simulatsioonid. Siis ei jää autoril üle muud, kui panna punkt.

Samas on “Hirmu kiiver” mingis mõttes ka kõige pelevinlikum teos. Sest kusagil mujal ei ole tema mängud tühjusega olnud niivõrd mannetult maskeeritud kui selles õblukeses raamatus. Jajah, eks me kõik ju aeg-ajalt taju, et elu on unenägu. Kuid unenägusid on erinevaid. See siin ei peaks kandma pealkirja “Hirmu kiiver”, vaid pigem “Onukese unenägu” nagu üks Dostojevski teos.