„Ööd Rodanthe’is” – film pisaraahtrale masohhistile
Üksikuid naisi ja lootuse kaotanud mehi kohalikesse kinodesse kärbsepaberina meelitava romantilise draama „Ööd Rodanthe’is” põhiline probleem on paraku selles, et pisarad jäävad tulemata. Ükskõik kui pöörase jõuga Diane Lane ja Richard Gere neid välja loitsida ka ei püüa.
Esiteks on esimene liiga hea ja teine liiga halb näitleja, et koos midagi ülearu maagilist korda saata, kuigi aastatetaguses „Truudusetus” jõudsid nad sellele ootamatult lähedale. „Ööd Rodanthe’is” kinoajaloo piinlikema stsenaariumiga ajaraiskamine, mille ainus erinevus Venezuela seepidest on mõnevõrra parem kaameratöö. Hiiglasliku identiteedikriisi küüsis siplev arst kohtab sama mõõtmatult eksistentsialistlike dilemmadega heitlevat naist. Nad meeldivad teineteisele. Siis natuke nagu ei meeldi ka.
Siis nad karjuvad teineteise peale, misjärel astuvad meie kangelased seksuaalsesse kontakti. Järgneb „tõeline armastus”. Selline, mida väärib igaüks. See on muide ka kogu filmi ainus point – et tõelise armastuse on ära teeninud igaüks. Seda pole ühe filmi kohta just teab kui palju. Edasi läheb meie imeline paarike lahku ja lõpuks saab üks neist surma. Õnneks on see Richard Gere’i tegelaskuju. Suure finaalina näidatakse kinosaalis piinlevale filmisõbrale paar minutit kappavaid hobuseid ja lubatakse tal seejärel iseseisvalt elu põhiväärtuste üle mõtiskleda. Tule taevas appi!