Üksi­kuid nai­si ja loo­tu­se kao­ta­nud me­hi ko­ha­li­kes­se ki­no­des­se kärb­se­pa­be­ri­na mee­li­ta­va ro­man­ti­li­se draa­ma „Ööd Ro­dant­he’i­s” põhi­li­ne prob­leem on pa­ra­ku sel­les, et pi­sa­rad jää­vad tu­le­ma­ta. Ükskõik kui pöö­ra­se jõuga Dia­ne La­ne ja Ric­hard Ge­re neid väl­ja loit­si­da ka ei püüa.

Esi­teks on esi­me­ne lii­ga hea ja tei­ne lii­ga halb näit­le­ja, et koos mi­da­gi ülea­ru maa­gi­list kor­da saa­ta, kui­gi aas­ta­te­ta­gu­ses „Truu­du­se­tu­s” jõud­sid nad sel­le­le oo­ta­ma­tult lä­he­da­le. „Ööd Ro­dant­he’i­s” ki­noa­ja­loo piin­li­ke­ma st­se­naa­riu­mi­ga aja­rais­ka­mi­ne, mil­le ai­nus eri­ne­vus Ve­ne­zue­la see­pi­dest on mõnevõrra pa­rem kaa­me­ratöö. Hiig­las­li­ku iden­ti­tee­dik­rii­si küüsis sip­lev arst koh­tab sa­ma mõõtma­tult ek­sis­tent­sia­list­li­ke di­lem­ma­de­ga heit­le­vat naist. Nad meel­di­vad tei­ne­tei­se­le. Siis na­tu­ke na­gu ei meel­di ka.

Siis nad kar­ju­vad tei­ne­tei­se pea­le, misjä­rel as­tu­vad meie kan­ge­la­sed sek­suaal­ses­se kon­tak­ti. Järg­neb „tõeli­ne ar­mas­tu­s”. Sel­li­ne, mi­da vää­rib igaüks. See on mui­de ka ko­gu fil­mi ai­nus point – et tõeli­se ar­mas­tu­se on ära tee­ni­nud igaüks. Se­da po­le ühe fil­mi koh­ta just teab kui pal­ju. Eda­si lä­heb meie ime­li­ne paa­ri­ke lah­ku ja lõpuks saab üks neist sur­ma. Õn­neks on see Ric­hard Ge­re’i te­ge­las­ku­ju. Suu­re fi­naa­li­na näi­da­tak­se ki­no­saa­lis piin­le­va­le fil­misõbra­le paar mi­nu­tit kap­pa­vaid ho­bu­seid ja lu­ba­tak­se tal seejä­rel ise­seis­valt elu põhiväär­tus­te üle mõtisk­le­da. Tu­le tae­vas ap­pi!