Jacques Offenbachi 1870-ndatel noodistatud „Hoffmanni lood” on tõeline fatamorgaana – kolme unenäolise loo kaudu armastuse paratamatust traagilisusest kõnelev ooper. CC Plaza kobarkinos 19. (ja lisaseansina 21.) detsembril linastunud Metropolitan Opera värskeimas produktsioonis on lavastaja Bartlett Sher seganud omavahel küllaltki meelevaldselt eri ajastuid (18. sajand, 1920-ndad ja isegi tänapäev) ja stiilielemente: koomilisest groteskist väga väljapeetud kurblike nootideni. Kuid romantismiajastule iseloomulik idee armastuse kolmetisusest – looming, puhtus ja riivatus – pakub mõtlemisainet ka tänastele õilishingedele. Samuti kafkalikuna mõjuv idee emotsionaalsest isoleeritusest, kus tundemaailma piirid on ka inimliku taju piirideks. Mis muidugi ei kõiguta boheemliku peategelase Hoffmanni usku armastusse.

La Scala „Carmen”

Kaneeliks ja pipraks lavastuses on julged ning filmilikult mõjuvad tüübid – kabareelikult väänlevad paljad taustatantsijad, sootud inimnukud või rokokoolikult riivatud kurtisaanid. Sellised lahendused teevad etenduse 21. sajandi maiguliseks, eklektiline stiilide pillerkaar on ju või­malik vaid täna. Aristokraatlikkuse ja riivatuse segu toob paratamatult meelde ka Fellini filmid. Kui lavakujunduses kippus see hektilisus kohati muutuma just suures plaanis veidi kaootiliseks, siis kostüümides oli enam karakterit.

MET-i „Hoffmanni lugude” produktsiooni trumbiks on kindlasti suurepärased hääled. Publiku südamed võitis miniatuurne koloratuursopran Kathleen Kim (nukk Olympia), kes demonstreeris peale rabava häälejõu ka lauluga paralleelselt kulgevat kehaplastikat. Kate Lindsey androgüünse muusana mõjus ooperi kontekstis ootamatult soojalt ja eluliselt, tema hoiakus oli isegi võluvat lohakust. Teistes pearollides särasid mehhiklane Joseph Calleja ja vene diiva Anna Netrebko.

Ooperit on otsustanud ekraanile lubada ka Nokia kontserdimaja. Nemad vastavad CC Plaza kobarkino NY Metropolitanile Milano La Scala ülekannetega.

Hooaja avas Georges Bizet „Carmen”, mille peaosades astusid üles Anita Rachvelishvili (Carmen), Jonas Kaufmann (Don José), Erwin Schrott (Escamillo) ja Adriana Damato (Micaëla). Selle lavastuse dominantideks olid vaieldamatult nais­hääled, eriti nooruke grusiinlanna Rachvelishvili, kelle Carmenis oli nii lopsakust kui ka sametist kõla. Ka lavastuse teravik oli suunatud klassikaliselt kiredraamalt pigem naise kannatuse ja vägivalla loole – sandarmitel ei olnud häbi peksta isegi rasedat sigarivabriku töölist! „Carmeni” kunstnikutööst jäid kummitama  metafüüsilised vaated, mis meenutasid Giorgio de Chirico maale, ja religioossed detailid (ristid, nunnarüüd, kirikute fassaadid), mis lisas naise kannatusele mingi märterliku oreooli.

Kuigi Nokia saal on märksa suurem kui CC Plaza kobarkinol, ei garanteeri see tingimata veel paremat vaadatavust. Minu elamuse rikkus paraku koht teise rõdu esimeses reas, kus ekraani poolitas julmalt rõdupiirde toru. Kuid vapustavat häält ei pea õnneks kinni ükski rõdupiire!

Ooperiõhtud

Metropolitan

CC Plazas

•• 9. jaanuaril Straussi „Roosikavaler”

•• 16. jaanuaril Bizet’ „Carmen”

•• 6. veebruaril Verdi „Simon Boccanegra”

•• 27. märtsil Thomase „Hamlet”

•• 1. mail Rossini „Armida”

La Scala

Nokia kontserdimajas

•• 4. jaanuaril Verdi „La traviata”

•• 4. veebruaril Verdi „Othello”

•• 18. märtsil Puccini „La bohéme”