Kuigi kohta on reklaamitud kui tõelist perekohvikut, kus käiakse lihtsalt külas, mitte pidulikult söömas, ehmatas sisekujundus siiski alguses oma nurgelisusega. Kuid ju on kodud erinevad – steriilsed ruumid nurgelise mööbliga on tõenäoliselt paljude meie kaasaegsete ettekujutus hubasusest.

Kuid igal juhul olid kaks ruumi täidetud toreda sumina, ilusate inimeste ja maheda muusikaga. Menüü on igati nutikas fusion, kus rõhk eesti ja vene köögil ning hooajal – praegu annab tooni talvine jõulumenüü. Ettekandjad hüvitavad oma apsud (ei ole aimu, mis tainast on tehtud pirukad või kas part on aiast või metsast) armsa soojuse ja püüdlikkusega. Populaarsele kohale omaselt on ka mitu rooga menüüst kella seitsmeks juba läbi, aga see on mõistetav.

Kõigepealt saabuvad kohapeal valmistatud pagaritooted, muidugi mooniseemnetega. Edasi tulevad eelroad: kõrvitsa orsotto kitsejuustuga (80), soe metsseapirukas astelpaju ja rohelise salatiga (75) ning borš veiselihaga (45) koos pardi-kapsapirukaga (20).

Oo, orsotto!

Orsotto on üks meeldivamaid üllatusi – imeliselt lihtne roog, kus kõrvitsa delikaatsus on õrnas tasakaalus veini happe, kanapuljongi ja peekonikõrnetega – kõike vaid näpuotsaga. Roal troonivad kerged kitsejuustupallid. Borš on lihtsalt suurepärane ja metsseapirukas põnev jõuluroog, kus metspähklid ja kaneel soleerivad astelpaju, aniisi ning kadakamarjade üle.

Pearoogadena proovisime lambakotletti röstitud baklažaani ja tomatikastmega (135) ning pardifileed hautatud hapukapsa ja meeporganditega (150). Esimene on tihe ja metsiku maitsega roog, paras mehepoegadele. Pardiliha oli aga kiiduväärt leidlikkusega pandud kvartetti laulma kardemoniporgandite, hapukapsa ja kaneelise kastmega. Magusroogadena libisesid tänulikku kõhtu brüleekreem (50) ja Napoleoni kook pohlamoosiga (50).