Õhtu pärliks nii sisulises mõttes kui ka esituse poolest kujunes Galina Grigorjeva ”Tsarinna Jevdokija nunnakspühitsemise laul”. Teos balansseeris vaikuse ja heli tekkimise/hääbumise piiril. Kasutatud on 18. sajandi vene rahvalaulu. Õrn ja kirgas, suisa nagu vaimulik mõtisklus. See teos moodustas silla vene rahvalaulu ja kaasaja vahel, eelkõige just tekstuuri kaudu. Ka esituses oli siin tunda mõttepeenust ja nüansirohkust.

Sama võiks väita ka kontserdi külalisesinejate, jaapani bambusflöödivirtuooside Hiroyuki Koinuma ja Michiko Akao kohta, kes solistidena (kumbki eraldi) Isao Matsushita ja Peeter Vähi teostes näitasid jaapani bambusflöödikunsti ehtjaapanliku detailirikkusega. Nimetatud teostes loodi selgelt sildu ida ja lääne mõtteviiside vahel.

Sünteesitakse eri stiile. Huvitav on tõdeda, et tihti annavad kunstiliselt kütkestavaid tulemusi ”idast läände vaatavad” idamaade heliloojad (suurmeistrid nagu Toru Takemitsu, Takashi Yoshimatsu ja praegu maailmas ülipopulaarne Tan Dun). Millegipärast on sellises vaatenurgas värskust ja põnevaid kõlavärve, ehk ka seetõttu, et sünteesida püütakse mitte ainult eri stiile, vaid ka kasutada eri traditsioonide muusikainstrumente, tundes hästi nende konteksti ja võimalusi. Sama kehtib ka sellel kontserdil kõlanud Matsushita teoses ”Kisaragi-Ni”. Siin sai bambusflööt (see pillgi on juurtega jaapani rahvamuusikas) pikkades soololõikudes näidata kirevaid mänguvõimalusi saladuslikest õhukahinatest kuni kaebliku kriiskamiseni. Ometi ei matnud kammerorkestri tutti habrast flöödikest.

Üllatushelilooja Mustonen. Esiettekandena kõlas Peeter Vähi ”A Chant of Bamboo” – kohati filmilikult teatraalsete efektidega teos, milles helilooja vaatepunkt seisis tugeval ”läänemaisel” alusel. Idamaist varjundit aitas luua ”ida-värvi” meloodika, millele kontrastiks olid seatud läänelikud (või ehk suisa rockilikud?) sünkoobid. Sellise ”läänemaise” nipi abil aga pääses paremini mõjule ka bambusflöödi laulvus ja lüüriline habras tämber.

Kontserdi ”üllatushelilooja” oli peamiselt pianistina tuntud Olli Mustonen, kelle ”Väike süit” oli pisut romantismile viitav erksate karakteritega rõõ-mus lugu, mis lihtsalt ilus kuulata nii noorel kui ka vanal. Lõpuloona kõlas (paraku veidi väsinult ja ”karvaselt”) Arvo Pärdi ”Orient & Occident”, milles viited idapoolsematele mõtteviisidele on peidetud vaimuliku jubilatsiooni varju.