Ütlen kohe, et subjektiivselt mulle see romaan ei meeldinud. Sellegipoolest pakkus Paasilinna lugemine kogemust omaette ja tuleb tunnistada, et tegemist oli ka objektiivselt tugeva teosega. Miks? “Maailma parim küla” on ladusalt ja jõuliselt esitatud nägemus tulevikuoludest ja võimalustest, kuidas neis ratsionaalselt välja elada. Maailm jõuab sõtta – tiba hiljem, kui meie elame (Paasilinna on veidi alahinnanud inimkonna vägivallajanu, aga ta pole ka mingi ennustusspets) –, valitseb energiakriis ja häving, mugavalt elavad ainult isemajandavad üksused.

Kerglane katastroof

Siinkohal pean paraku tunnistama, et nii nagu pahatihti minu eelkäijaid, kes on Paasilinnat arvustanud, tabab mindki kõhklus – katastroofivisiooni ümber on liialt palju nalja, kergemeelsust, odavat surma ja hõlpsat hakkamasaamist. Kui sügavalt on mõtet sellesse teosesse süveneda? Kas autor ei mängi mulle lihtsalt filigraanset vingerpussi? Viimaks – kas tegemist pole lihtsalt müügikaga, ennast ammendama kippuva autori ebaõnnestunud loomingulise ponnistusega?

Jäägu see kõik muidugi autori enda otsustada. Ma pole kohtunik. Kuid lugedes lk 150-152 kergemeelset kirjeldust maailmahävingust (hooned on leekides, inimesed söestuvad, levivad surmavad haigused) ning meenutades tühipaljast 11. septembri veresauna (kõigest mõnituhat hukkunut) ja sellega järgnenud laineid, kaotab Paasilinna romaan oluliselt kaalus. Muidugi, tegu on pilaga. Autor ei kavatsenudki mulle kolli teha.

Raamatus näeb neid sündmusi Paasilinna silmade läbi külmaverelise faktoloogiana ja nii näevad neid ka meie lastelaste lapselapsed, lapates ajalooõpikut.

Käesoleva romaani puhul on mitu asjaolu, mis mind riivasid ka heas mõttes. Kõigepealt: autor vastandab oma tegelaste edu globaliseerumisele, vähemalt Euroopa-sisesele. Euroametnik ei suuda viimaks mopeedigi tarvis kütust osta ja kolib Surmakiriku Fondi maadele. Kõik on seaduste poolt ära reguleeritud ja ühtsustatud, valitsevad ülitsiviliseeritud asjaajamine ja bürokraatlik porno – seetõttu on takistatud normaalne majanduslik areng. Probleemid on aga lahendatavad toore visadusega ja lõpuks jääbki võidutsema peategelase illegaalne hõim, kelle manu hakkavad ka kõrged kirikuametnikud ürdiviinal käima. Pidades silmas põhjamaalaste suhtelist iseseisvust Liidus ja arvestades viimaseid suurriikide ülbitsemisi nõrgukeste kandidaatide suhtes, on meeldiv tõdeda, et eduka naaberriigi mõõdukas euroskeptik on paberile pannud teatud käitumismalli, millest oleks ehk meilgi midagi eeskujuks võtta.

Põhjala elab edasi

Mis häiris? Mõõdukus, kolkalikkus, vasturääkivus. Autor näitab rohelisi mingi naljanumbrina, kuid jõuab kokkuvõttes üldise rohelise majanduse mudelini, mis päästab Fondi kommuuni. Hea elu on ja jääb, küllus ei kao kuhugi – hoia, jumal, selle eest! Viina ja vorsti on lademetes, rasvane rääbis ei mahu tünnidessegi. Kõikjal on häving, peade kohal plahvatab vesinikupomm – kusagil Põhjala metsas aga poeb kogukond inimesi maa alla varjendisse, sööb head-paremat ja ootab mõnuga sõja lõppu. Sest sõda ju peab lõppema, nendeni jõudmata!

Algus on staatiline, Hamsunlik – kangelane hakkab tühja koha peal ehitama, arendab majapidamist –, edasi läheb dünaamiliseks laadapulliks – meediakära, parasiitlik turism, sektifoobia – ja lõpuks pöördub juba kiires tempos hävinguks. Kusagil põlismetsas võetakse aga häirimatult naisi, tehakse lapsi, süüakse-juuakse. Põhjala elab edasi ja kogub muud maailma parastades jõuliselt rasva naha vahele.

Paasilinna trump on kirjeldus, löövus ja huumor

1974. aastal müüs Arto Paasilinna oma paadi maha ja hakkas kirjutama romaani ajakirjanikutöö pealiskaudsusest tüdinenud mehest, kes võtab südameasjaks looduse ja kelle teed ristuvad jänesepojaga.

“Jänese aasta” ilmus 1975 ning see sai tema tõeliseks läbimurderomaaniks. Tuleb ka rõhutada, et tol ajal polnud keskkonnasõbralikkuse rõhutamine sugugi igapäevane asi.

Paasilinna ise ütleb, et tema stiili võtmesõnad on kirjeldus, rännulugu, löövus, nentimine ja huumor. Ning “Jänese aastast” alates on tema romaanidel alati väga kindel ülesehitus: midagi Lapimaa kohta, pisut looduskirjeldusi, loomi, kasuahneid kurikaelu ja bürokraate, neile vastu astuda julgevaid soome mehi ja naisi, mõni armastuslugu, mõni reis ja seda kõike saatev paasilinnalik huumor, mis on pisut vaoshoitud, aga terav. Ühesõnaga – ta oskab kirjutada nii, et sellest võivad endale leida midagi kõik lugejad.

Ja kõik ülejäänu on juba puhas statistika – praegu on Paasilinna raamatuid tõlgitud vähemalt 32 keelde, kogutiraažiga üle viie miljoni eksemplari.

Tauno Vahter, tõlkija